Audur Ava Olafsdottir “Miss Iceland”

Hmm…. jah….

Kõige hullemad raamatud on need, millel pole nagu konkreetset algust ega lõppu vaid kus kirjeldub mingi seisund või olukord, mis paneb lugeja Kõigi Nende Asjade üle järele mõtlema.

“Miss Iceland” on lugu tütarlapsest, kes on minu meelest Tõeline Kirjanik. Ta ei saa olla ilma kirjutamata ja kes teab, mis siit kõik tuleks, aga sündmused toimuvad 60ndate Islandil, kus keskmine mees töötab kalalaeval ja purjutab ning naine peaksid olema sõnakuulelik, sünnitama ning turska keetma ja mitte end eriti väljendama. Ma saan täiesti aru, et selles looduses, kus ellujäämine iseenesest on kangelastegu (nagu Capek norralaste kohta kirjutas), ongi normaalne, et unistamine pole eriti jätkusuutlik või au sees tegevus (kui välja arvata igasugu virmaliste imetlemised ja patriootilis-pastoraalsed poeesiad).

Üldiselt valitses tohutu surutis, kole ilm, vaesus, ebaõiglus ja selle kõigega saaks hakkama, aga mul oli kahju peategelastest, kes olid surutud väikese kogukonna poolt etteantud rollidesse. Mul oli kahju Heklast, et ta ei saanud kirjanikuna kuulsust ja au, mida oleks võinud saada ning sellest, kuidas tööandjad ja kirjastajad teda kohtlesid. Oli kahju Jon Johnist, kes ei saanud õmmelda ja meest armastada ning Isey’st, kes sai järjepanu lapsi ja kelles oli tegelikult nii palju loomingulisust, mis tahtis välja pääseda. Isegi Poeedist oli kahju, kuigi ta oli andetu ja isekas. Mul oli kuidagi kurb nende pärast, sest nad olid sündinud elama selle väikese saare väikeses maailmas ilma eriliste väljavaadeteta. Nad olid tegelikult nii head ja õrnad olevused ja neile oleks piisanud natukesestki mõistmisest, et õide puhkeda ja inimkonnale midagi tõeliselt ilusat kinkida. Või et lihtsalt õnnelikud olla. Nad oli oma ajast nii ees. Vahel lugedes mõtlesin, et oleks äge, kui saaks nad kuidagi külmutada ja panna 2021.aastal üles ärkama.

Mulle kohutavalt meeldis kirjaniku stiil, kus olulised asjad väljendatakse ütlematajätmiste läbi ja siis sõltub juba lugeja eluküpsusest ning ridade vahelt lugemise oskusest, mis need Kirja Panemata Asjad olid.

Üldiselt, kui mul oleks aega, siis loeks selle raamatu uuesti läbi, et uurida hoolikamalt, kuidas Audur Ava selle meeleolu lõi.

Lõpp jättis mind kuidagi nagu hämmingusse, aga siis meenus, et näiteks Rodari kirjutas selliseid lugusid, kus lugeja võis ise lõpu välja mõelda. Mulle tundub, et see raamat on ka midagi sellist, et meie, lugejad, võime ise välja mõelda, mis neist kõigist sai.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s