Jälle raamatuklubi raamat. Minu elus esimene raamat, mille autor on sündinud käesoleval sajandil.
Tohutu entusiasmi ja pidulikkusega lähenesin sellele erakordsele teosele – ikkagi uue põlvkonna hääl!
Mis välja tuli? Kui 24-aastase Samuele raamat oleks sattunud 24-aastase Katu kätte, siis 24-aastane Katu oleks 24-aastasele Samuele öelnud:”Get a life!” Lisaks – kuna 24-aastane Katu kippus tihti otsekohesusele, küsiti ta arvamust või mitte – oleks ta veel Samuelele järele karjunud “Milline mõttetu nabapõrnitseja! Kaugele näha, et sellel nolgil on liiga palju vaba aega ja liiga vähe reaalseid probleeme! Täismees, käed-jalad terved – mingu tööle! Kui muud ei oska teha, siis aita vähemalt oma isa ja võta pesu masinast välja, sa tühm! “. 24-aastane Katu arvas umbes samamoodi Stepihundist ja Holdenist.
45-aastane Katu suudab nüüd teataval määral mõista nii Stepihunti kui Holdenit kui “Bagai” Eliat, aga siiski mitte päris lõpuni välja. Mis häda on nukrutseda noorel tervel inimesel, kellel on kõik võimalused olemas, ainult vali, millega tegeleda tahad. Mis häda see on, et ei suuda otsustada, ei suuda suhestuda, ei suuda suhelda, ei suuda millegi vastu huvi tunda? No jumal hoidku – täisjõus noor mees ja ei saa taldrikutäiest köögiviljadestki jagu! Taoline jõuetus ja vegeteerimine mind ei kõneta eriti. Vast nüüd, 45-aastasena, arvaks, et peategelasel on mingi diagnoosimata autoimmuune haigus või kliiniline depressioon, aga lõpuni mõista ikka ei suuda.
Mis see uue põlvkonna hääl või sõnum siis on? Meh… selline üldine mõttetu meeleseisund. Ei tea, mida tulevikuga teha. Sõbrad on mõttetud, ei kõneta. Isa on, aga temaga pole millestki rääkida. Elukoht on mõttetu. Millestki pole rõõmu tunda ja ilm on ka valdavalt kole.
Võrreldes 24-aastase Katuga võtab 45-aastane Katu mütsi maha kirjanike ees, kes kirjutavad kohtadest, kus midagi ei juhtu ja inimestest, kelle peas eriti midagi ei juhtu. Mis viga kirjutada lohetapjatest või võluritest? Tule ja nopi valmis lugu puu otsast. Aga proovi kirjeldada seda olekut, kui inimene viibib väikelinnas, kus midagi ei toimu ja ta enda peaski suurt midagi ei toimu ja pole justkui lootustki, et midagi nagu toimuma hakkab. Vot see on kunst! Selle eest kiidan Dino Buzzatit ja John Banville´i ning panen Samuele Cornalba nende vanameistrite jälgedesse. Kui Cornalba järgmiseks midagi kirjutab, siis kohe võtan ja loen huviga.
Katu loeb 