Põgenikega jätkame. See raamatuklubi, kus ma käin, on üks ennenägematu pisarate org. Kuu raamat valitakse demokraatlike valimiste teel, aga tavaliselt valitakse ikkagi midagi, mis räägib naiste õigustest läbi kannatuste prisma. Aasta tagasi läks päris rajuks: orvud, sõjapõgenikud, vaimuhaiged. Siis oli neil kohtumiste sari “üksindus” ja valiti raamatuid teemal “immigrandi üksindus”, “koduvägivalla all kannatava naise üksindus”, “teismelise üksindus” ja sada muud asja. Ma pidin käte peal istuma, et mitte kirjutada gruppi “mai ‘na gioia” (naerva emotikoniga), kui järjekordne uus raamat välja kuulutati. Eks ma siin omaette muigan, aga päriselt on nad üsna teravad pliiatsid ja ülihuvitavad arutelud seal klubis. Kahju, et iga kord ei õnnestu jõuda sinna. Ühesõnaga jaanuari raamat oli “Mornings in Jenin” ja ma lugesin selle klubi kokkusaamiseks läbi ka, aga vot siiani pole olnud aega, et arvamust formuleerida.
Mida öelda? Esiteks muidugi, et teema on aktuaalne ja ei hakka kirjeldamagi, mis materdamiseks klubi koosolekul läks, sest kohal oli nii ühe kui teise poole esindajaid. Hämmastaval kombel olid kohtumisele tulnud täiesti tundmatud inimesed, kes polnud raamatut lugenud, aga võtsid ülienergiliselt sõna, et ikka seitsmes oktoober siin ja seitsmes oktoober seal ja kes palestiinlaste vastu huvi tunneb on holokausti poolt ka eksole. Kust need kohale ilmusid, ei tea. Kahjuks olin lapsed üksi koju jätnud ja kui kaks tundi täis sai, pidin kõige kuumemal hetkel lahkuma, kui umbes kümme inimest korraga üksteisest üle karjusid. Osa karjusid, et me oleme siin, et rääkida kirjandusest. Osa karjusid, et seitsmes oktoober ja seitsmes oktoober. Keegi proovis karjujaid vaigistada, karjudes:”Rahunege! Rahunege” Õudsalt oleks tahtnud näha, kuidas see kõik lõppeb. Eks nad vist ellu jäid, sest Whatsappi grupis valiti järgmine raamat.
Tulgem raamatu juurde. Esiteks, kirjanduslikult arvan, et seda raamatut oleks võinud paremini kirjutada ja teemat stilistiliselt paremini arendada. Siin on vabalt sisu tammsaarelikuks viieköiteliseks sarjaks. Aga kui viieköitelist praktilistel kaalutlustel ei anna välja anda, siis vähemalt stiili kallal oleks võinud rohkem tööd teha. Mulle tundus, et tase oli kuidagi kõikuv. Mõned liinid olid hästi välja arendatud, mõni aga puha poolikuks jäänud. Eks tuleb mõista, et autor on palestiinlane, aga Iisraeli okupatsiooni eelne proloog, muinasjutulise looduse ning harmoonilise külaelu idülliga lähenes minu jaoks liialt Ivan Orava mälestustele esimesest vabariigist. Teisest küljest võib autorist ka aru saada, et kui kodumaalt kaugel elad, siis kipudki seda kirjeldama nagu miskit haldjariiki, kus elavad rahulikud, töökad, headust kiirgavad olendid. Sellised, kes kaunil häälel lauldes harivad oma esiisade maad, olles valdavalt valgesse riietatud. Ma lisaks omalt poolt pilvedest kanduvad kandlehelid ja et kui okupatsioonieelses Palestiinas lauamänge mängiti, ei tülitsenud nad iial. Mõnes mõttes see muidugi üllatas, sest minu arusaam Palestiinast (läbi teleuudiste) on, et see on üks katkipommitatud kõrb. Oliivisalusid, viljapuid, karjamaid ja põlluribasid ma küll ette ei kujutanud.
Kui juba stiilist alustasin, siis araabia luule oli hea niit läbi kogu raamatu. See mulle väga meeldis. Ma ei tea araabia luulest üldse eriti palju, aga see vähene, mille otsa vahel komistan, tõotab Tohutut Elamust. See esimese ja kolmanda isiku vahetumine samast persoonist rääkides tuli juba tuttav ette, aga ajab mind ikka veel segadusse. Ehk kui raamatu uuesti üle loeks, siis saaks aru, mis loogikaga otsustas ta esimese ja kolmanda isiku vahel liikuda, aga esimesel lugemisel jäi see mulle nagu segaseks ja kohati ebavajalikuks. Väga meeldisid mulle araabia tervitused, kuidas ta neid kirjeldab ja kuis neist puudust tunneb. Jällegi ma ei tea araablastest midagi, aga kui ma oleks araablane, siis küll teeks ise neid pikki tervitusi stiilis “Allah õnnistagu sind ja su peret ja et sul ikka lambad söönud ja hundid terved oleks ja et viljaõnn sind iial ei jätaks ja kogu su pere hea tervise juures oleks”. Venna, ema ja tütre lugu olid täiesti erinevad lood ja see mulle stilistiliselt meeldis, sest arvan, et taolises ellujäämise võitluses tundub reaalne, et inimene on endale keskendunud. Teised on ka, justkui taust või tapeet, aga usun, et igaüks võtleb seal oma deemonitega ja pole neil kellelgi seal energiat mõtisklemaks, et ei tea, kuidas õekese või tütrekese vaimne tervis on.
Puhtalt põhimõtte pärast arvan, et üks ilukirjanduslik teos, mis palestiinlastele hääle annab, on maailmas hädavajalik. Mis mulle muljet avaldas – ja ma arvan, et see on paljude sealtkandi inimeste reaalsus – oli see, et tegelikult nende elud on nii läbi põimunud, et see poliitikute ja eliidi tekitatud ning juhitud vastasseis paneb tavalised inimesed moraalselt vastikute valikute ette.
Mis täitis mind masenduse ja lootusetuse meeleoluga, oli asjaolu, et raamatu sündmused lõppevad 2002.aastal, tapatalgutega põgenikelaagris. Täna on sellest 22 aastat möödas ja – jälle tapatalgud põgenikelaagris. Maailm istub oma hubastes teesalongides, mõistab toimuvat hukka, aga reaalselt palestiinlaste elu sellest paremaks ei lähe. Miks see mind segab? Segab, sest kui ühel päeval peaks kuskile valele poole piiri või ust jääma ja isegi, kui kogu maailm on nõus, et ma ei peaks seal olema, ei tuldaks mind päästma.
Raamatuklubis, kuniks veel raamatust rääkida sai, oli meil kõigil ühine küsimus, mis jäigi vastuseta: kuidas on võimalik, et juudid, kes on ise nii palju kannatanud, saavad palestiinlastele selliseid julmusi teha? Ei saa ju olla, et nad ei saa aru, mida nad teevad. Kui juudid arvavad, et see on õige, mida nad palestiinlastele teevad – mis on sama, mida natsid neile tegid – siis kas holokaust ei olnud kuritegu? Miks juut võib rahvusliku kuuluvuse alusel teist inimest tappa, aga sakslane ei või? Mis surnud juut on rohkem väärt kui surnud palestiinlane?
Läbi peategelase kontemplatsioonide üritab autor kuidagi mõista seda julmust, aga ta jõuab ainult niikaugele, et need silepõsksed juudi sõdurid on oma valitsuse poolt ajupestud. Vastamata jääb küsimus, miks nii palju just nii metsikut vägivalda oli vaja. Täna me kõik teame, et see polnud mingi ilukirjanduslik vägivald vaid päriselt toimunud sündmused. Selleks on ikka haigeid inimesi vaja, et taolisi tapatalguid ellu viia nagu seal põgenikelaagris juhtus. Kust need psühhopaadid tulevad? Ega vastust ei tulegi ja autor jõuab mõrule järeldusele, et palestiina rahva kannatused on hind eurooplaste sõjajärgse rahu ja heaolu eest. Ida-Eurooplasena koputan talle õlale, et idaeuroopa rahvadki maksid oma vabadusega lääneeurooplaste rahu ja jõukuse perioodi kinni. Mis me nüüd teeme? Läheme kahjutasu nõudma?
Raamatu läbiv joon on mõista ja andestada ning raamat lõppebki nii, et kolme rahva esindajad elavad rahus ja teineteisemõistmises Ameerika emalikus rüpes. Pole otseselt õnnelik lõpp, aga eks kuidagiviisi elu läheb edasi.
Kas raamat vääris sellele kulutatud aega ja ruumi, mis ta enda alla riiulis võtab`Jaa, kindlasti ja nüüd, olles selle läbi lugenud, paigutan ta hellalt Primo Levi kogutud teoste kõrvale.
Katu loeb 