Kaks asja sissejuhatuseks. Kõigepealt on mul siin tohutu arvustamist ootavate raamatute backlog (nagu ka lugemist ootavate raamatute oma). Aga selle ja veel ühe pean tagasi viima, mistõttu võtan nende teemal erandkorras sõna. Kõik muu tuleb peale jõule.
Ja teine asi. Mulle kuidagi tundub, et vähe aega on raamatute jaoks. Samas, kui vaadata üle, kui palju lasteraamatuid ma lastele ette loen, siis saabki selgeks millise vähi alla on kivi maetud! Peab lihtsalt meeles pidama, et nad väärivad ka seda, et neist midagi arvataks.
Houdini-raamat on taaskord siis lasteraamat, samast kohast laenutatud, kust Münchauseni seiklused ja nummid tondijutud .
Kirjastajad on minu meelest oskuslikud kuraatorid. Või siis vähemalt minu maitse järgi kuraatorid. Houdini raamat on kirjutatud selles võtmes, et üks väike poiss kuuleb juhuslikult Houdinist ja siis läbi selle prisma, et täna sain teada seda ja nüüd sain teada teist on Houdini elulugu kokkuvõtlikult kirja pandud. Raamatu lõpus kohtume väikese poisiga uuesti. Temast on saanud ilukirurg (umbes et nagu maagia ja nii) ning ta on lapselastega New Yorgi juudi muuseumis Houdini teemalisel näitusel, mis päädib sellega, et lapselaps sunnib teda Harry Potterit vaatama. Päris peen, kas pole?
Umberto Mischi illustratsioonid on tabavad ja sobivad nii loo enda kui raamatu formaadiga.
Kokkuvõttes selline pisike, armas, peen pärl.
Katu loeb 