Andrei Hvostov “Kirjad Maarale”

20191030_082103Mind intrigeeris idee, et selleks ajaks, kui tahaks vanavanematelt palju küsida, siis on hilja – neid enam ei ole. Mul on tihtipeale täpselt sama mõte olnud ja olen ka mõelnud, et mida mina kirja paneks oma lastele või lapselastele selleks puhuks, kui nemad ühel päeval leiavad, et tahaks küsida mitut asja, aga mind enam ei ole. Nii intelligentselt nagu Hvostov selle ülesande lahendas, ei oleks ma osanud, aga oleks tahtnud küll.

Siin on, jah, palju isiklikku. Mälestused. Õpetussõnu aastasele Maarale selleks puhuks, kui ta täiskasvanud on (vt ka kahe naisega suhtes olemine). Minu meelest kandev idee oli ikkagi ühiskonnakriitika. Minu jaoks kumas raamatut lugedes läbi intelligentse, tundliku inimese kisendav meeleheide ja jõuetus selle idiootse maailma ees, kus valisevad lollus, julmus ja konsumerism. Kohati tundub, nagu oleks Maara justkui abivahend või ettekääne, mille kaudu Andrei esitab maailmale oma seisukohad. Kujutan ette, et tal võis päris suur vabanemise tunne olla, kui ükskord see kõik endast välja sai. Mõneti tundub, et see võiks olla ühe kirjaniku viimane raamat. Nagu kirjanduslik testament või nii. Ma ei tea, mis peale seda enam tulla võiks.

Tegelikult on mul natuke ebamugav tunne selle raamatu kohta midagi arvata. Nimelt sellepärast, et Andrei on selgelt Väga Tark Inimene ja tema Väga Tarku Mõtteid lugedes saan selgelt aru, et mina jällegi olen Väga Väikese Aruga Inimene. Niisiis, kui selline VVAI ühe VTI loomingu kohta midagi arvab, siis mul on tunne, et VTI tunneb end solvunu või vääritmõistetuna ja parimal juhul mõtleb, et hissand mis luuserid mu raamatut loevad ja vähe sellest – julgevad veel kirja ka panna oma Küündimatuid Mõtteid. Üldsegi see kõik on väga piinlikkusttekitav. Kahtlemata on lohutav, et A. ei satu kindlasti siia seda lugema, mistõttu võtan julguse kokku ja künnan edasi.

Põhiliselt üllatas mind see, kui julgelt ta isiklikest asjadest ja isiklikest suhetest kirjutas.  Autismist ja vanematest kirjutamisest ma saan aru, sest sellises kõrges vanuses võib juba rahulikult tagasi vaadata lapsepõlveaastate traumadele ja neid distantsilt lahti mõtestada. Aga oma naistest näiteks. Või teistest ajakirjanikest. Või poliitikutest.

Teiseks oli huvitav näha, et ükskord ometi julgeb keegi välja öelda, et eestlased ei ole maailma naba ja nende kultuurist ja asjadest on maailmal suva tegelikult. A kirjutaks vast “pohui”, aga ma asun hetkel ikkagi siin iidse Rooma impeeriumi varemetel ja kirjutan kultuursel kombel “suva”.

Kolmandaks oli kainestav (ja pisut hirmutav) lugeda A kogemust kaitseväest ja üldiselt tema analüüsi Eesti riigi püsivusest, kaitsevõimest ja vene kogukonna osast selles. Ma olen päris kindel, et ta pole ainuke inimene, kes nii arvab, aga kindlasti on ta ainuke julge, kes sellega avalikkuse ees välja tuleb. Tõesti, seda oleks äärmiselt huvitav 2050.aastal uuesti üle lugeda, teades, mis Eestist selleks ajaks saanud on.

Kuna ma olin äsja lõpetanud Michelle Obama “Becoming”, siis tundsin eriti teravalt ära jälle selle teema, mis tunne on olla vähemuse esindaja. Kuna A-l on venelasest isa ja eestlasest ema ja ta kasvas üles Eestis, aga sisuliselt vene linnas ja hiljem käis Tartus eestluse epitsentris ülikoolis, siis ei ole tal kunagi olnud luksust tunda ennast mingi sotsiaalse kogumi täieõigusliku liikmena. Tegelikult ma hindasin päris kõrgelt seda Sisserändaja Poja huumorit, mida ta Facebookis arendas.

Helge äratundmise hetk oli see, kui ta kirjeldas oma püüdeid koolis matemaatika tunnis keskenduda. Arvan, et see on täpselt see, mida Nummik kunagi täiskasvanuna oma kooliskäimise kogemuse kohta ütleks, aga hetkel on ta liiga väike veel, et seda sõnadesse panna või seda rahumeelselt ja distantsilt kirjeldada. Lihtsalt mulle isiklikult oli natuke nagu balsam hingele, et kuidagi läbi huumoriprisma seda lõputut kooliskäimise agooniat üle elada.

Lõpetuseks, mulle on alati meeldinud, kuidas A kirjutades end väljendab, juba Eesti Ekspressi aegadest. Kuna mul on nõrkus loomingulise ja visuaalse keelekasutuse suhtes, siis minu jaoks eriline kirjandusliku väljenduse pärl on see koht, kus ta kirjutab sellest, kuidas ta end lapse ema ja uue naise vahel jagada püüab (lk 44).

“Ma käisin tema juures sadu kordi. Tallates saatusliku koha Tallinna kaardil täis südametunnistusepiinade ja meeleheite vagusid, mis muutusid sügavaks kraaviks, hauaks, kuhu ma matsin kõik unistused ja lootused, kogu oma naiivsuse, noore mehe lolli usu, et on võimalik end jagada kahe naise vahel ning säilitada mingi lugupidamine iseenda vastu.” 

Kas saab veel paremini öelda?

Pildil on raamat  triikimata pesu hunniku otsas, mis kogunes lugemise ajal.

 

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s