James Barr “A Line In The Sand”

20191121_115902Kui peaks “A Line In The Sand” kiirelt kokku võtma, siis ma teeks seda nii –  ajalooraamatud võiks kõik sedasi kirjutatud olla.

Raamat räägib sellest, kuidas inglased ja prantslased 1916. aastal Ottomani impeeriumi alasid jagasid. See oli võrdlemisi tüütu ja keeruline küsimus, eriti häid mõtteid kellelgi nagu polnud. Niisiis tõmbas inglane Mark Sykes kaardi peale joone Kirkukist Acreni. Asjaosalistele tundus see päris hea plaan. Prantslastel ka eriti häid mõtteid polnud, niisiis alustati läbirääkimisi selle kaardile tõmmatud joone baasil. Prantslasi esindas diplomaat Georges-Picot. Läbirääkimised toimusid Esimese Maailmasõja ajal ja enne jõule ning salajane pakt kirjutati alla 1916. 3. jaanuaril (uue aasta esimesel tööpäeval, ma kontrollisin järele). Kuigi raamatu autor seda ei maini, siis mina omalt poolt lisaks, et me kõik ju teame, kuidas jõulude ja uue aasta ümber töötegemine käib, eriti, kui tegemist on asjaga, mis pole ülemuste kõige esimene prioriteet, aga samas on kogu aeg lahendamatu probleemina korraliste koosolekute päevakorras ja üldine suhtumine on “mõeldagu välja midagigi”.  Mistõttu ma lisaks siia oma arvamuse, et teatav kiirustamine ja pika perspektiivi puudumine käis ilmselt asja juurde.  Kokkuvõttes jäid prantslastele Süüria ja Liibanon ning inglastele Iraak (va ka: nafta) ning lisaks Transjordan ja Palestiina (mille kaudu pidi nafta Vahemereni jõudma). Lisaks oli inglastel muidugi vaja Suessi kanali turvalisust tagada. Edasi viib raamat meid kuni selle päevani 1949.aastal, mil inglased Palestiinast lahkusid ning kogu selle jama juutidele ja araablastele lahendada jätsid.

20191206_102522

Raamat oli kohutavalt huvitav. Alguses olid kõik need nimed ja kohad pisut paljuvõitu, aga siis muutsin meetodit. Kõigepealt võtsin kätte, hakkasin jälle otsast peale lugema ning lugedes märkmeid tegema. Arusaamine paranes ja üldse palju produktiivsem oli see kõik. Lisaks hakkasin lugema mitte õhtul enne magamaminekut vaid päevasel ajal ning vajaduse korral väikese kohvitassiga. Tegelikult mul on juba plaan “The History of Middle East” ette võtta ning kavatsen sama meetodiga läheneda.

Nüüd läks põnevaks! Osati oli nagu spiooniromaan. Susserdamised, kahtlustamised, mõni mõrv paremal, mõni raudteepomm vasakul, araablastele lubati ühte asja ja prantslastele sedasama ning siis üritati kuidagi kinni mätsida neid jamasid, kui kuskilt lekkima hakkas. T.E. Lawrence teema ja tema seiklused ning frustratsioonid briti valitsusega olid tõesti informatiivsed ning põnevad.
Oli palju läbirääkimiste taktikat ja seda, kuidas geopoliitilistes läbirääkimistes rahvaste saatused selle järgi otsustatakse, milline teema või sõda või majanduslik huvi hetkel põletavam on. Kusjuures selge arusaamaga, et kustutades mingit tänast tulekahju keedetakse järgmistele põlvkondadele sihuke supp kokku, et hoia ja keela. Tollest ajast on palju kenasid kõnesid, aga seda raamatut lugedes leidsin end küll tihti mõttelt, et kas teil, poliitikutel, häbi polnud rahvale niimoodi puru silma ajada. Ei ole midagi, et täna oleme kuidagi moraalses madalseisus. Lihtsalt vanasti osati paremini valetada.

Oli ka neid hetki, kus tänased sündmused meelde tulid. Näiteks Tegart’i sein Palestiina piiril tõi Trump’i seina meelde.  Või siis see, kuidas Teise Maailmasõja ajal juudi põgenikke keegi endale ei tahtnud (kuigi koonduslaagritest teati küll) ning kuidas ameeriklaste juudiorganisatsioonid peale sõda juutide Palestiinasse saatmist innukalt toetasid, sest neil polnud tahtmist neid poolt miljonit kodutut juuti enda juurde võtta. Nii meeldetuletuse mõttes oli informatiivne lugeda nafta avastamisest 1920ndatel ja sellest, kuidas Iraagi jamad sellest kõigest alguse said.

Juutide teemal, ausalt öeldes, ei saanud ükskõikseks jääda. Selles mõttes, et nad kasutasid tõesti alatuid ja vastikuid võtteid ning panid oma rahvuskaaslaste elu ohtu. Kuidagi nagu raske on nendega sümpatiseerida. Näiteks lugu selle põgenikelaevaga, mis topiti spetsiaalselt lapsi ja rasedaid täis ja mille kohta oli korraldajatel ette teada, et seda laeva ei lasta kuskil sadamasse ja need vaesed inimesed peavad seal täistuubitud laevas nädalaid merel loksuma. Või kuidas nad põgenikelaevadesse pomme panid, et meediakära tekitada. Või see, kuidas juudi terroristid süütute araablastega Palestiinas käitusid. Maitea. See Iisraeli teema on ikkagi karjuv ja õigustamatu ebaõiglus minu meelest ning iga kord kui sellest loen, siis tunnen, et pigem ikkagi ebaõiglus araablaste suhtes.

Helgema poole pealt oli oskuslikult vahele pikitud noppeid inimeste isiklikest kirjadest, suhteliselt värvikaid seisukohavõtte ja kirjeldusi. Näiteks avasin siin suvaliselt kohalt raamatu, kus üks britt kirjeldab oma kolleegi “the wettest thing I have ever come across”. Muidugi see, kuidas britid De Gaulle’i taga rääkisid ja mis temast kommenteeriti või üldiselt brittide ütlused prantlaste kohta tuletasid meelde aegu, mil ma Londonis töötasin ja seda, kuidas britid kontinentaaleurooplastesse, täpsemalt prantslastesse suhtusid. 

Omamoodi nummi oli ka see, kui Inglased Vichy valitsust Lähis-Idast välja kihutasid ja sealviibivad prantslased Free French poolele üle tulid: “The Frenchman explained how, when he had been trying to escape north-wards and the front wheel of his car had parted company from its axle, the choice had been very simple. ‘We became Free French at once!'” 

Kohati läks huumor üsna Pratchettiks kätte ära:“Back at camp, Wingate’s men were bemused by his behaviour. he would sit in his tent naked, reading the Bible and scrubbing himself with a brush, or eating a raw onion as if it were an apple.”

Pratchetti lainel jätkates oli seal näiteks üks prantslane, kes brittidega koos võitles ja oskas inglise keeles ainult kahte sõna: “Bloody” ja “English”.

Kokkuvõttes, autor on meeletu hunniku materjali läbi töötanud ja minu meelest pannud selle kõik äärmiselt huvitavasse ning loetavasse vormi. Tegemist on laenatud raamatuga, mida ma olen juba peaaegu kolm kuud enda käes hoidnud. Kui oleks enda oma, siis ma loeks selle nüüd uuesti läbi ja avastaks veel miljon asja, mille üle mõtiskleda. Kusjuures ma isegi vist soetaks selle kodusele raamaturiiulile. On päris sisukas ja väärt teos. 

Autor ise on Oxfordis ajalooprofessor ja peamiselt tundub, et keskendubki Lähis-Idale. Arvan, et kui ta veel midagi sel teemal kirjutab, siis kindlasti võtan lugeda.  

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s