Michelle Obama “Becoming”

20190704_213711Selle raamatu nurusin Rokult sünnipäevakingituseks. Ta veel porises midagi along the lines of “mõistlik naine sooviks juveele ja puhkusereise”, aga ta on juba mu omapäradega harjunud.

Miks ma seda raamatut tahtsin? Ei, mul ei olnud tohutut Obamade-nostalgiat. Mul pole nende jaoks palju aega olnud, sest Obamade aeg langes kokku ajaga, mil mu isiklikus elus presidentide jaoks eriti aega ei leidunud. Aga see vähene, mis ma Michelle Obamast teadsin, tekitas minus kaks küsimust. Esiteks, et mis huvitav inimene ja kuidas tema kohta rohkem teada saaks. Ja teiseks: kuidas saab olla korraga professionaalne, asjalik, ennast ja teisi tõsiselt võttev ning samas mänguline, huumorimeelne, elegantne, naiselik. Ta suudaks justkui kõigiga kontakti saavutada ja ükskõik kellega – riigipeade, invaliidide, beebide, popstaaridega – kuidagi ühisele lainele häälestuda samas alati endaks jäädes. Tõeline Ameerika Ema. Kui ma mõtlen avaliku elu tegelaste peale, kellel on kõik kuidagi tasakaalus, siis tema on üks esimesi, kes meelde tuleb. Lootsin sellest raamatust leida vastuse küsimusele “kuidas ta seda teeb” ja ütleks, et leidsin küll vastuse.

Kõigepealt meeldis mulle kirjutamise stiil. Nii et kiidusõnade hulka lisandub “lisaks kõigele muule imetlusväärsele kirjutab ta hästi”. Vastus küsimusele “kuidas ta seda teeb” on minu jaoks tema juurtes, täpsemalt peres. Tal on perekonna ja põhiväärtuste näol nii tugev vundament, et selle peale võib nii mõndagi ehitada. Lisaks muidugi märkimisväärne tahtejõud ja andekus. Juba selle koha peal, kus ta kirjutas, et neljaselt otsustas, et hakkab klaverit õppima, vaatasin oma isiklikke jõnglasi mõtlesin:”Wow… Michelle. Respect!”.  Neid tahtejõu näiteid tuleb veel ja veel. Kusjuures – mul polnud tõesti olnud aega tema minevikku uurida – oli huvitav teada saada haridusteest, karjäärist advokaadibüroos ja muust taolisest. Seda on kogu aeg näha olnud, et ta pole ajudeta inimene, aga et Harvardis ja tunnustatud advokaat ja puha…

Täiesti ootamatu oli minu jaoks rassi- ja soo teema. Ta üldse ei ignoreerinud seda, pigem rõhutas iga oma elu episoodi juures, kui raske on olla teatud rollides ja kontekstides esimene mustanahaline ja esimene naissoo esindaja. Palju oli tähelepanu pööratud mustanahaliste võitlustele, sellele kui raske neil Ameerikas on ja kui b-kategooria kodanikud nad on. Natuke nagu “Onu Tomi onnike” ad 2018. Justkui tellimuse peale tegi SNL valmis selle sketsi.

Isiklikus plaanis tuli tuttav ette see teema, kui kallis kaasa viibib kaugel ja teeb palju tööd ning samal ajal on endal oma karjäär ja kaks väikest last hallata. Tean päris hästi, kui raske see on, aga näiteks Michelle puhul tuleb jällegi imetleda tema ema, kes tõusis hommikul kell 4, et jõuda kella viieks (ei, päriselt!) Michelle juurde, et ta saaks jõusaalis ära käia, enne kui lapsukesed ärkavad. Mul ei tule küll ette ühtki inimest, kes minu pärast kell neli tõuseks, aga samas tõsi on, et isegi kui leiduks selline inimene ja kui hommikul kell 5 ühel pimedal ja tuisusel talvehommikul antakse valida, kas põõnata soojas voodis või sõita jõusaali, siis ma vist ühe või kaks korda suudaks seda teha, aga rohkem kindlasti mitte. Ma käisin hommikuti kl 7 jõusaalis, kui ma olin vallaline, body image obsessed ja väljamaganud, aga väikeste laste kõrvalt küll midagi sellist ei viitsiks teha.

Äärmiselt huvitav osa oli presidendikampaania ja imekspandav, kui palju teda selleks rakendati ja kui vähe teda selle juures abistati. Kuni ühe konkreetse veani, mille käigus ta ise ka aru sai, et kuni tal hästi läks, ei pandud teda lihtsalt tähele ja ühtlasi õppis ta ka selle elutarkuse, et kui ise abi ei küsi, siis ega keegi väga ei paku ka.

Üldised mõttekäigud sellest, kuidas ta Ameerikast hoolib, konkreetselt sõjaveteranid, vähemused ja muud tundusid mulle üsnagi siirad ja ei läinud läägeks. Kuigi oleks võinud. Arvestades raamatu kirjutamise ajal valitsenud üldisi meeleolusid, paneb ta palju rõhku ühisosa leidmisele, teistega arvestamisele, vähem privilegeeritutele võimaluse andmisele. Aktuaalne sõnum.

Lõpetuseks, vahelduseks on tõesti tore teada, et maailmas on üks inimene, kellel on kindlad väärtused ja tõekspidamised, eetika, inimväärikus. Üldiselt mulle Michelle meeldib ja peale tema raamatu läbilugemist hakkas veel rohkem meeldima. Nüüd ma tahaks küll teada, mida ta järgmiseks teeb, sest kindlasti ta midagi huvitavat ette võtab, et maailm paremaks paigaks muuta.

 

 

 

 

 

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s