Lev Tolstoi “Anna Karenina. II osa”

20190806-IMG_9834

“Anna Karenina” teise osa lugemisest saati on palju vett merre voolanud, mistõttu lugemiselamus on pisut tuhmunud, aga vahest ongi nii parem, sest olulisemad mõtted on aja sõelale peale jäänud.

Kui peaks hinde andma, siis hindaks ikkagi kõrgelt. No tõesti haaravalt kirjutatud. Nagu viimasel ajal kombeks, algavad mu lugemisõhtud kesköö paiku ja lõppevad hommikul kolmest-neljast. Mistõttu raamatu huvitavuse põhiline kvaliteeditest on “suudan seda lugeda öösel, peale pikka ja aktiivset päeva, ilma tukkuma jäämata”. “Anna Karenina” läbi selle testi edukalt. 

Üldmulje oli selline, et kui esimeses osas suutis Anna Karenina isik mu tähelepanu veel kuidagi köita, siis teises osas oli minu meelest Levini liin palju huvitavam. Nüüd ma juba tean, et Levini ja Kitty lugu olla suuresti autobiograafiline ning Levini ühiskonnakriitilised, religiooni puudutavad mõtted ilmselt Lev Tolstoi isiklikud kontemplatsioonid ja see selgitab nii mõndagi. Ilmselt ka seda, et kui teisi raamatu tegelasi kirjeldatakse võrdlemisi teravmeelse sulega nii heast kui halvast küljest, siis Levin on hea inimene, mõttehiiglane, suurtes hingepiinades, valutab südant emakese Venemaa olukorra pärast ning Kitty on üdini idealiseeritud naistegelane: piiratud intellektiga, pigem instinktiivne olend, aga hissand milline suure südamega ja kurjadest mõtetest puutumatu inimene. Levin mõtleb palju religioonist, sellest, et kirik talle hästi ei sobi ja jumalasse ta ei usu. Lõpu poole on Levinil vestlus ühe talumehega sellest, kuidas peaks elama ja ta jõuab valgustuslikule järeldusele, et tuleks elada “õiglaselt, jumalale” versus “kõhule või rahale”. Ma arvan, et see on ka suuresti autobiograafiline, arvestades, mis Lev Tolstoi ise tegi ja ilmselt väike prelüüd sellele kirjutisele, mille ta religiooni teemal avaldas.

Mõned mõtted veel. Ma kohutavalt imetlesin, kuidas kaks intensiivset olukorda olid lahti kirjutatud. Kõigepealt Kitty sünnituse stseen ja kuidas Levin seda üle elab oli minu jaoks parim isaks saamise kirjeldus. Levini peataolek, meeletu mure naise elu pärast, paanika, vaev ja see, et ta meeltesegaduses korraga jumalat paluma hakkas oli kõik üks imeliselt tabav pilguheit isaks saamise olukorda. Teine intensiivne stseen, mida imetlesin, oli see, kui Anna enne enesetappu pea kaotab. Natuke meenus Ferrante “Üksilduse päevade” intensiivsus, see tunnete stiihia, mis enesekontrolli kaotanud inimest valdab, soov mingit kontrolli säilitada, hetkelised selguse momendid ja siis jälle lained üle pea, mis lõpuks katastroofini viivad.
Darja tegelaskujule oli ülesandeks anda edasi rida huvitavaid mõtteid emaduse konfliktse natuuri kohta. Ühest küljest mõistagi see rahulik, puhas ja rikkumata õnn, mida lapsed endaga kaasa toovad, teiselt poolt mõned päris teravad mõtted selle kohta, kuidas emadus naise käsist-jalust seob ja ta päriselust välja kisub ning tööd teha ei lase, mehest sõltuvaks teeb ja muu selline.
Ausalt öeldes Anna ja Vronski lugu ilma nende huvitavate kõrvalliinideta oleks minu jaoks suhteliselt nõrgaks jäänud.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s