Vahur Afanasjev “Serafima ja Bogdan”

Nurusin selle eelmisel aastal sünnipäevakingiks, sest ikkagi romaanivõistluse esikoht ja tol ajal raamatukogude enimlaenutatud raamat ja kuidas sa jätad lugemata sellise uue klassiku. Siis ei mahtunud ta kohvrisse ära ja jäi Tallinnasse uut suvepuhkust ootama.

Ei mäletagi, millal viimati raamatu pooleli jätsin. Vahest sellepärast, et mul on raamatute jaoks aega vaid loetud minutid enne ööund ning valin neid erilise hoolega. Aga seekord tuli tõdeda – peale üht lugemisööd, mis kestis kuni kella neljani hommikul – et ma ei taha Serafima ja Bogdani maailma enam minna ja kindlasti pole tegemist sellise toreda raamatukesega, mida natukesehaaval enne magamajäämist menetleda.

Kogu see moraalne allakäik, häving, jõhkrus, julmus, toorus oli minu jaoks liiga palju. Mina olen lihtne inimene. Kui raamatu lahti teen, siis justkui avaks ukse teise maailma. Kujutan kõike elavalt ette, elan kaasa rõõmudele-muredele, kohe visuaalselt sedasi. “Serafima ja Bogdani” 216-ndaks leheküljeks tundsin tahtmist haliseda: “Jumal, miks sa lased sellistel asjadel sündida?” ning kindlat soovi sellest sumbunud maailmast välja saada ja mitte kunagi enam sinna tagasi minna.
Ei andnud ühe ropsuga alla, vaid proovisin veel natuke lõpust lehitseda. Näiteks vahel on nii, et kui poole peal läheb veriseks kätte ära, siis ma vaatan kiirelt lõpust, et kas “head” vedasid välja. Noh, siinkohal oli lõpp ka mingi põleng ja pojatapp vist ja mingid hirmsad asjad, piinamised-värgid. “Ei siit küll elulooma pole,” tuli nukralt tõdeda.

Hetkel loen “Anna Karenina” teist osa ning kohe mõnuga süvenesin noobli rahva esimese maailma probleemidesse, et kas pulmad pidada enne või pärast paastu, kaasavara ettevalmistused ja muu taoline.

Vahur Afanasjevi kiituseks peab aga siiski paar sõna lisama. Esiteks mõistagi väga sujuv lugemine. Hästi kirjutatud, tegelased veenvalt visandatud. On näha, et korralikult töötatud ja  Peipsiveere vanausuliste kohta materjali kogutud. Palju uut sai teada. Tõesti hea raamat ja pole Vahuri süü, et ma oma rahulikku ööund nii tähtsaks pean.

Sõja teemal ja Raimondi tegelaskuju üle mõtisklesin, et mõnest teisestki raamatust, näiteks “War Junkie” või “Accident of Fate” või Primo Levi omadest jääb silma, et sõda annab igasugu hulludele ja sadistidele – kes normaalses ühiskonnas funktsioneeriksid raskustega või piirduks kassipoegade piinamisega –  tohutuid võimalusi. Põrgu pulbitseb, kurjus võidutseb.

Niipalju, kui lugeda jõudsin oli huvitav jälgida ühe vana kultuuri ja väärtuste mõranemist moodsas maailmas. Hetkel ei jõua tsitaati otsida, aga seal oli ka see koht, et see hävitustöö, mida sõda ja nõukogude võim ära ei teinud, selle viis majanduslik heaolu korralikult lõpule. Seda temaatikat oleks tahtnud küll edasi lugeda ja vaadata, mis Eesti iseseisvuse ajaks sellest kõigest seal sai, aga see põhiliin oli tõesti liiga julm minu jaoks.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s