Tim Marshall “Prisoners of Geography. Ten Maps That Tell You Everything You Need To Know About Global Politics”

Kui ma peaks kellegile soovitama ühte raamatut geopoliitika teemal, siis see oleks kindlasti “Prisoners of Geography”. Samas, nagu Roger juba kirjutas, on mu tunded soovitamise suhtes mõnevõrra segased, sest tegelikult üks normaalne inimene, kes on käinud geograafia tundides ja uudiseid jälginud, peaks vist kõike seda teadma.

Õnneks ma kirjutan seda blogi peamiselt endale ja ühele lugejale, mistõttu jätkan aususe vaimus. Oli tohtult ahha-elamusi. Piinlik tunne tuli küll natuke nagu peale, et kuidas ma varem üht või teist asja ei teadnud või ise kolme fakti ritta pannes teatud arusaamisele ei jõunud. Kindlasti tekkis selginenud arusaam oma maailmapildi lünklikusest. Näiteks olen alati arvanud, et  Aafrika ja Lähis-Ida temaatika on mul pisut süvenemist vajav, aga tegelikult oli neis peatükkides palju tuttavat, samas näiteks Venemaa, India ja Pakistan, Korea ja Jaapani ja Ladina Ameerika peatükid pakkusid ehedaid üllatusmomente.

Mulle väga meeldis autori otsekohene, asjalik stiil. Kohati isegi hüüatasin omaette, et “kuidas ta sedasi kirjutada julgeb oma nime all”. Oleks arvanud, et taolised otsekohesused ja kohati ka huumorid on pigem nagu eriala professionaalide omavaheliste pubivestluste teema. Kindlasti mitte midagi sellist, mida keegi oma nime all välja ütleks. Mõneti jällegi, arvestades teema mahtu tekkis mul küsimus mõnede illustreerivate märkuste kohta, et kas seda just oli nüüd siia vaja ja võib-olla oleks ruumi kasulikumalt kasutada võinud.Puhtalt minu isiklik tunne.

Aga panen peamised ahha-momendid ka kirja.

Ahha! Sellepärast siis ei saa Venemaa kunagi Ukrainat ja Poolat rahule jätta. Ja miks Poola jaoks on eriliselt oluline hea suhe USAga ning vastupidi.

Ah sellepärast on “stanide” piirid niisugused nagu on. Spoiler: Stalin joonistas need selliselt – nõrgestamaks tulevasi riike sätiti igasse neist arvestatav hulk vähemusrahvust.

Jummel, kus Hiina askeldab igal pool! Nagu… tegelikult. Loomulikult kõik teavad, mis mõju Hiinal on, aga sellist kogumit konkreetseid fakte ja näiteid pole mulle ette sattunud. Eriti Aafrikas, Lõuna-Ameerikas, aga muidu igal pool.

Ah sellepärast siis Tiibet! Strateegiline asukoht muidugi, aga et hoopis vesi, seda ma ei teadnud. Üldiselt jõgede teemal tekkis mul puha uus arusaam veesõdadest, mis inimkonda ees ootavad.

Hiina-USA dünaamika mõningad aspektid, nagu Malacca väin pakkusid kordumatut ahha-efekti.

Kuuba tähtsus USA jaoks (Panama kanal). Seda vist oleks küll pidanud mäletama kooliõpikutest.

Miks UK jaoks oleks nii hirmus olnud, kui Soti oleks eraldunud.

Etioopia-Egiptuse võimalik tulevane konflikt vee teemal.

Hiinlaste kohaloleku massiivsus Aafrikas. Nagu… päriselt.

Iraani trumpkaart (Hormuze väin), mis teeb temast nii ahvatleva sihtmärgi, aga miks ta reaalne ründamine võib tekitada arvestatavaid pahandusi (vt ka: Hormuze väin).

Miks India-Pakistani lõppematut agooniat lahendada ei saa ja milline on Hiina aktiivne panustamine Pakistani.

Miks Põhja-Koread rünnata ei saa. Kus mu silmad varem olid, kui kaardi pealt Lõuna-Koread vaatasin?

Tsiili-Boliivia kanakitkumine.

Hiinlaste kanaliehitus Nikaraaguas ja üldiselt nende kohaloleku mõõtmed Lõuna-Ameerikas.

Kuidas Rio de la Plata Argentiinale edumaa andis ning mis teema on Argentiinal off-shore õlipuurimise ja Falklandi saartega. Üldiselt Argentiina ees palun natuke nagu vabandust, sest ma pidasin seda pisut nagu kolmanda maailma riigiks. Nüüd enam mitte, sest neil on, mille najal kasvada, kui nad ainult tahavad ja viitsivad.

Arktika teema on hetkel nii kuum (no pun intended) ja kajastatud, et siin tohutuid üllatusi polnud, aga sellegipoolest oli hea lugeda ühest kohast ja konsolideeritult seda, kuidas Arktikaga seotud riigid sõjaliselt valmistuvad uueks suureks krabamiseks. Mis minu meelest seletab ka seda, miks suured riigid nagu USA ja Venemaa kliima soojenemise teemasse nii jahedalt suhtuvad. Mõnevõrra tekkis küsimus, et miks USA Arktikast nii vähe huvitatud on ja kui muidu Tim on väga otsekohene ja arvamusi pakkuv, siis sel teemal ta selgitusi ei paku. Äkki neil on Venemaaga mingi salajane kokkulepe?

Lõpetuseks, lugedes taaskord nende rahvuste saatusest, keda tabasid kolonialistide poolt paberile joonistatud riigipiirid ja kogu sellega kaasnev jama, tuleb eriline tänutunne peale mõeldes, kui suur asi see ikkagi on niisuguses karmis maailmas ühe tibatillukese rahva pisikest rahvusriigikest jalgel hoida. Palju suuremad etnilised grupid virelevad sajandeid, virelevad edaspidigi ning neil pole lootustki mingile enesemääramise õigusele, vabadusele või rahvusriigile. Muidugi, tuleb tõdeda, et kindlasti on positiivne, et Eestis pole mingeid väärtuslikke loodusvarasid, tähtsaid kaubateid ning üldse eriti mitte midagi peale puude ja pori.

Ja veelkord lõpetuseks, hurmav repliik EU teemal, mis minu jaoks oli ahhaa-koht, aga kindlasti kogu ülejäänud maailm seda teab:“What is now the EU was set up so that France and Germany could hug each other so tightly in a loving embrace that neither would be able to get an arm free with which to punch the other”.

Lugesin seda Kindle’st, aga arvestades mu äärmiselt piiratud riiulipinda, ütleks, et see raamat võiks pärisraamatuna koduses raamatukogus leiduda ja selle juurde võiks aeg-ajalt tagasi pöörduda ja üle lugeda.

Notes to self: edaspidiseks võiks panna lugemisnimekirja Joseph Conrad “Heart of Darkness”. Tegelikult ma arvan, et ei taha seda raamatut lugeda, aga kunagi ei või teada.

 

 

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s