Gianni Rodari “Tante storie per giocare”

20190119-img_7486

Ükspäev hakkasin mõtlema, et Itaalia on rahvaarvu poolest pisut väiksem kui Ühendkuningriigid, aga kui inglastega võrrelda, siis lastekirjanduse vallas valitseb siin imekspandav põud. Kuidagi tundub, et itaallaste meelest seoses “Pinocchioga” neil juba on lasteraamat ja rohkem pole vaja. Mis toob meid Rodari juurde. Collodist ma eriti kõrgel arvamusel pole, aga Rodari on minu jaoks hetkel ainuke Itaalia lastekirjanik, keda päriselt hindan tema fantaasia ja jutuvestmise oskuse poolest. Paljud itaallased teda millegipärast eriti ei tea. Kahtlustan, et ta on rohkem Põhja-Itaalia ja rohkem vasakpoolsete vaadetega itaallaste kirjanik ning poliitilistel põhjustel on ta pisut tsenseeritud. Aga võib ka olla, et olen ümbritsetud ignorantidest ja igatahes vaatan lootusrikkalt tulevikku. Ehk leian veel mõne toreda Itaalia lastekirjaniku.

“Tante storie per giocare” on originaalne ja Rodarilik, kui nii võib öelda. Raamatus on rida lugusid, millel pole lõppu. Lugeja võib ise otsustada, kas mõtleb ise lõpu välja või valib ühe kolmest finaalist, mis kirjanik on välja pakkunud. Raamatu lõpus on Rodari enda kommentaarid nende kolme finaali kohta. Milline talle endale meeldib, millise ta ise valiks.  Mõne loo kohta ta kirjutab näiteks, et sellel polegi tema arvates konkreetset lõppu. Juba formaadi originaalsuse eest tuleks Giannit tunnustada, aga kiidusõnu jätkub veel.

Teiseks, ma vist juba mainisin, aga kindluse mõttes kordan üle, et mulle meeldib tema jutuvestmise stiil. See on just selline, et lugedes ma kujutan ette sümpaatset, valgete vuntsidega, prillidega ja heade, aga tarkade silmadega vanameest kaminatule valgel lapsukestele juttu vestmas. Kusjuures, kui teda googeldada, siis pole ta üldse sihuke hubase vanakese moodi. Jutuvestmise stiili illustreerimiseks võtame näiteks loo “Seiklus televiisoriga” alguse:

“Ühel õhtul naases härra Verucci töölt koju. Seesinane härra Verucci oli teenistuja, võib-olla, et postkontoris. Aga ta võis ka hambaarst olla. Me võime ta teha täpselt selliseks nagu tahame. Kas paneme talle vuntsid? Või habeme? Hästi, vuntsid ja habeme. Proovime ette kujutada, millised riided tal on, kuidas ta kõnnib, kuidas räägib… Praegusel hetkel räägib ta omaette midagi… proovime salaja pealt kuulata:..”

Kolmandaks, mulle kohutavalt meeldivad vaimukad dialoogid ja neidki pakub Rodari lahkelt, itaaliapärase stiiliga. Ütleks isegi, et natuke nagu roomlaste huumorimeel paistab kohati olevat.

Lugudes on ka moraali, tihtipeale pisut sarkasmi moodsa elu nähtuste teemal. Näiteks “Allarme nel presepio”, “Voci di notte” ja “La malattia di Tino” on vägagi sügava mõttega lood.

Lugesin laenatud raamatut ja tuli see pisut kiiresti läbi töötada, et kokkulepitud ajaks tagasi anda, aga arvan, et kunagi soetan selle oma isiklikule raamaturiiulile.

Headaega ja naasen Garry Kasparovi juurde, kelle Gianni Rodari hetkeks orbiidilt maha lükkas.

 

 

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s