Neil Gaiman “Odd and the Frost Giants”

Odd_and_the_Frost_Giants

Neil Gaiman on üks mu igipõliseid lemmikuid ja tegelikult on see raamat mul juba loetud, aga tol päeval, kui puhkuseresidentsi raamaturiiulit korrastasin oli pisut krõbe talveilm, teed jääs ja puha ning tekkis hirmus tahtmine see talvine raamat uuesti üle lugeda.

Laias laastus ma arvan, et see ei ole Neili parim raamat. Lugu on võrdlemisi lineaarne, tegelased üpris ühedimensioonilised. Küll aga on ikkagi hästi kirjutatud ja südamlik raamat. Headusest, avatud meelest ja kuulamisoskusest. Jah, ennekõike arvan, et põhiline sõnum on siin seotud sellega, et kui teisi kuulata, muutub maailm paremaks paigaks ja (oletatavasti) kõik on õnnelikumad.

Mulle meeldib Neili oskus põhjamaisust ning põhjamaist kidurat, aga samas halastamatult karmi loodust  lahti kirjutada. See talvise looduse kontekst tekitab olukorra, kus iga tegevus nagu tule süütamine, tee keetmine, toidu valmistamine, puude lõhkumine, lume rookimine omandab erakordse tähtsuse ja sisu, sest need on tegevused, mis on vajalikud ellu jäämiseks. Neid ei saa tegemata jätta ja neid tuleb korralikult teha. Ma arvan, et talvise hingeseisundi edasiandmisel oli nende tegevuste põhjalikumal kirjeldamisel kandev roll ja Neil on selle osavalt ära tabanud. Näiteks tema nendes raamatutes, kus tegevus toimub linnas või suvisemas kliimas, ei meenu mulle, et ta näiteks toidu valmistamise teemal nii palju peatuks.

Kuna sisu ma juba teadsin, siis seekord vaatasingi rohkem seda, kuidas ta talvest kirjutab. Minu meelest kirjutab tabavalt, nagu inimene, kes teab, mis talv on ja kuidas see üle elatakse. Kusjuures polegi palju sõnu vaja, tuleb vaid need õiged leida.

Winter hung in there, like an invalid refusing to die. Day after grey day the ice stayed hard; the world remained unfriendly and cold.

The snow was deep and treacherous, with a thick, shiny crust of ice.

The days seemed almost as short as they had been in midwinter, and although it was only midafternoon it was dark as night.

.. to a  place where a dead pine tree stuck out from the hill like a rotten tooth.

The cold went through Odd’s clothes and chilled him to the bone. 

Snow fell from branches as they brushed past and stung his face. The moon rose, pale and huge, cold, cold.

The sun shone in a cloudless blue sky, and it was colder than it had been when there was cloud cover. They were heading towards higher ground, along a rocky ridge, following a frozen river. The wind hurt Odd’s face and ears.

The morning sun sparkled up at them from the snow, dazzling Odd, making him squint.

Now, the waterfall was frozen and ice ran from the crags down to the basin in twisted ropes and great clear icicles.

The snow had blown clear the path, and although the ground was slippery in places, he found the walk was not as hard as he had expected.

Lõpetuseks ka illustratsioonidest. Minul on versioon Brett Helquisti illustratsioonidega. Talve värvid on enamus ajast must, hall, valge. Sellepärast arvan, et need must-hall-valged joonistused sobituvad raamatusse hästi.

Raamatu kaanepilt on pärit siit.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s