Elena Ferrante “Üksilduse päevad”

Nüüd sattus nii hea raamat, et sellest kirjutamiseks peab ennast spetsiaalselt kokku võtma, et selle vääriliselt kirjutada. Oleks ebaõiglane nii silmapaistva, intensiivse, jõulise romaani kohta mingeid kiirustades kirja pandud banaalsuseid loopida.

Mis saab naisest, kui mees ta maha jätab? Nii palju läbikirjutatud ja nämmutatud teema. Mida uut sel teemal üldse enam öelda on? Ferrante aga kirjutab mahajäetusest nii nagu ma ei mäleta kunagi lugenud olevat. Raamat on intensiivne, toores, häiriv, kaasakiskuv. Rebib salajastest pimedatest pelgupaikadest välja emotsioonid ning mõtted, mida paljud emad ja abikaasad endalegi tunnistada ei julge, rääkimata kellegiga jagamisest. Näiteks mõtted lastest kui elujõu väljaimejatest ja vaimu suretajatest.

Erakordse filigraansusega kirjeldab Ferrante peategelase süvenevat meeltesegadust, obsessiooni, meeleheitlikke katseid rutiinsete tegevuste abil mingit kontrolli olukorra üle säilitada ja pinnal püsida (sorteerida valged pesud värvilistest jms). Kuni tolle hetkeni, mil peategelast tabab ilmselt närvivapustus (kui kliiniliselt väljenduda)? See oli nii kaasakiskuv, et ma peaaegu tundsin ise ka juba kerget peapööritust kõigest sellest. Pisut meenuvad Lina moonutatud reaalsuse seisundid Naapoli sarjast.

Minu meelest on see feministlik romaan. Proovin selgitada. Olukord kui selline on banaalne ning paljunähtud. Mees ja naine kohtuvad, armuvad, abielluvad. Mees arendab karjääri. Naine heidab enda karjääri aknast välja, et aidata meest eneseteostuse teel. Aitab eksameid teha, saadab välismaal. Alguses polegi nagu hullu. Siis sünnivad lapsed. Mees arendab edasi karjääri. Aastad mööduvad. Naine vaevleb kodus. Kurnatus, koduste tööde rutiinsus ja nüridus. Mees ei huvitu, ei mõista. Aastad mööduvad. Suhte säde sureb, rutiinid kestavad, valitseb teatav rahulikkus, mida võib isegi justkui pereõnneks nimetada. Peale viitteist koosoldud aastat jätab mees päevapealt naise, lapsed (ja koera), et kolida kokku kahekümneaastase blondi armukesega. Ei midagi uut. Isegi armuke on blond 🙂
Minu meelest romaani feministlikkus seisneb selles, et näitab, kui kiivas meie ühiskond on. See on karjuv ebaõiglus, aga me oleme selle suhtes tuimad, sest seda on nii palju nähtud. Aga kui midagi on palju nähtud, siis see ei tee seda veel õigeks või loomulikuks.
Miks on see tavaline ja loomulik, et kahe inimese vahelises suhtes on just naine see, kes võtab selle riski, et annab 15 aastat oma elu, eneseteostust, majanduslikku iseseisvust ja sotsiaalset võrgustikku lihtsalt… ära. Selleks, et nelja seina vahele suletuna kolme inimese eest hoolitseda. Lapsed, mõistagi, on väikesed ja neilt ei saagi mingit tänulikkust oodata. Aga mees? Traagiline on selle loo mitte-erakordsus ja kurb on see, et peale mahajätmist analüüsib naine juhtnunut, sellele eelnenut, tunneb end süüdi. Miks nii õige on?  Me võiks siin teha tavalisi feministlikke mõttemänge, vahetades rollid ära ja vaadates, mis tunne on. Tulemus on tavapärane masendus, ebaõigluse tunnetus, lootusetus olukorra paranemise suhtes, enda kui indiviidi jõuetuse tajumine. Ehk tavalised mõtted, mis mul ikka pähe tulevad, kui loen midagi feministlikku või tutvun Itaalia makromajandusliku olukorraga.

Vaatasin, mida teised eestlased raamatust arvavad. Ja mind üllatas, et on neid, kes peatuvad valdavalt teemal “kuidas ühe jobu mehe pärast nii arust ära saab minna, ilmselt Itaalia temperament”. Minu meelest on aga arust ära minek seotud hoopis teise dimensiooniga – hüljatuse, reetmise, oma  identideedi kaotamisega (nii abieluaastate kestel kui peale hülgamist). Peategelane ise ka ju arutleb, et suhe mehega oli nii tuimaks muutunud, et ta ei mäletanud enam, millal temaga suheldes oleks ta tundnud mingit õnne või erutuse või üldse emotsiooni varjundit. Ühes Itaalia arvustuses öeldi tabavalt, et see romaan on “eksistentsiaalne rännak haavatud naise hinges”. Mulle tundub ka pigem nii, kui et “Itaalia temperament”.

Tiina Randviiru tõlke teemal tahaks peatuda ja kiidusõnu jagada. Tavaliselt tõlkeraamatut lugedes näen originaalkeele kõrvu tõlke tagant paistmas ja aiman originaali lauseehitust ja sõnu, siis seekord oli hoopis teistmoodi. Loomulik, ladus, ilus. Vahest pealkirja teemal tekiks üks kahtlus, kuigi tuleb tunnistada, et pealkirja tõlkimine pole kunagi tänuväärne ülesanne. Itaalia keeles on raamatu pealkiri “Giorni dell’abbandono“. “L’Abbandono” tähendab nii hülgamist, mahajätmist, aga ka minnalaskmist, “il senso dell’abbandono” ehk hoolimatust tegude tagajärgedest (nii positiivses kui negatiivses mõttes). Me näeme siin “l’abbandono” kõiki tähendusi – enda mina hülgamist, tahaplaanile jätmist; mehe poolt hüljatud olemist; käitumist “con il senso dell’abbandono” – hoolimatust oma keelekasutuse, käitumise, väljanägemise suhtes; hoolimatust isegi nende suhtes, kes temast sõltuvad (lapsed, koer). Võib-olla – eesti keeles parema vaste puudumisel –  ma oleksin pealkirja tõlkinud “Hüljatuse päevad”.

 

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s