Lev Tolstoi “Anna Karenina. I osa”

Kas maailmakirjanduse klassikust on üldse veel mõtet midagi arvata? Ilmselt ainult oma isiklikku muljet formuleerida, muud midagi. Sest erudeeritud inimesed on seda juba enne mind nii hoolikalt tudeerinud, et ma ei kujuta ette, mida originaalset oleks minusugusel lihtsurelikul siinkohal lisada.

Alustuseks – issand, see kõlab nii ülbelt kadunu Levi suhtes! – olin meeldivalt üllatunud. “Anna Karenina” võtsin kätte selleks, et vaadata, kas seda on vahepeal keegi paremaks kirjutamas käinud või tekib mul tahtmine õudusest kiljuda nagu juhtus “Viieteistkümne aastase kapteni” lugemisel. Üllataval kombel oli nii haarav lugemine, et hoolimata pikkadest ja pingelistest suvepäevadest oma võluvate shaakalikeste seltsis, lugesin öösiti ja kaotasin igasugusegi une. Iga kord tuli kell kolm otsustavalt raamat sulgeda ja voodisse pugeda, et siis hommikul kell kuus lastega toriseda along the lines of “mis hea pärast te peate nii vara tõusma” või “see, et päike on tõusnud, ei tähenda, et päev on alanud” ja muud samasse valdkonda kuuluvat. Aga tulgem raamatu juurde.

“Anna Karenina” on kirjutatud 1873 ja tolle perioodi raamatute puhul häirib mind kohati see, kui lihtsakoeliselt on karakterid lahti kirjutatud. Umbes nagu Ameerika filmis, et ollakse kas head või pahad. Võtame kasvõi ühe näite. Manzoni “I promessi sposi” on 1875.aasta väljaanne ja selle puhul tõstetakse esile peamiselt seda, et see on Itaalia kirjanduses esimene raamat, kus mitte-aristokraadile omistatakse võimet mõelda, omada emotsioone. Umbes, et pole päris pudulojuse tasemel. Kuigi, minu meelest äärmiselt lihtsakoeline teos. Ilmselt asjata pole Tolstoi teos nii kõrgelt hinnatud, sest hoolimata raamatu kõrgest east on tema võime karaktereid “lahti” kirjutada minu meelest imetlusväärne. Sarkasmi sõbrana hindasin kõrgelt ka iroonia peent stiili.

Oleks veel palju kirjutada, aga majapidamine kutsub. Lihtsalt ääremärkuseks, et meelde jätta, oli huvitav linna-maa vastandumine, Vene talupoegade probleemide teema sotsiaalpoliitilise prisma läbi.

Mis aga muutus mu elus, kui võrrelda olukordi “enne AK lugemist” ja “peale AK lugemist”? Enne mäletasin ma sellest raamatust märksõnu “ballid, lumetuisk, rongid, elegants, sädelevad tualetid, traagiline armastus, enesetapp”. Ja peale mõnda unetut ööd on endiselt samad märksõnad meeles, ainult et enesetapp tuleb ilmselt teises osas ja enne seda on vist ca 500 lk agooniat, sest juba esimese osa lõpp oli võrdlemisi depressiivne. Kuigi-kuigi, enesetapuhuvilistele mainin, et väike enesetapukatse juba oli ka esimeses osas viimastel lehekülgedel. Lisaks tõdemus, et Lev Tolstoid ei pea lugema ainult kooli kohustusliku kirjanduse raames vaid tasub täiesti puhkusele kaasa võtta. Lõpetuseks, vahepeal lugesin Elena Ferrante “Storia di chi fugge e chi resta” – mille kohta pole jõudnud kirjutada, sest nii palju oli öelda – ning mingil tobedal, ainult mulle omasel kombel panin nad ühte patta leides, et mõlemad raamatu lõppevad samamoodi, et peategelane sõidab välismaale oma pimeda kire objektiga, jättes maha abikaasa, lapsukesed, kiretu stabiilsuse ja sotsiaalse positsiooni. Kui aega saaksin, vaatleksin, kuidas Anna ja Elena sarnases olukorras käituvad. Sada aastat on küll vahel, nii et kontekst on kahtlemata erinev, aga situatsioon ja argumentatsioonid väga sarnased. Igatahes EF neljas raamat ja AK teine osa ootavad kannatlikult oma järge. Tahaksin neid lugeda rahulikult, päevavalges, tassikese teega, mitte sedasi… öösel ja kiirustades ahmides, nagu buliimik, kes vohmib otse külmkapist vahukooretorti sellal, kui maailm magab.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s