Viivi Luik “Varjuteater”

Selle raamatu võtsin lugeda peamiselt seoses sellega, et K seda üle luges ja kiitis. Mõtlesin, et vaatan, kas mul on ka keegi vahepeal käinud seda paremaks kirjutamas. Ja oh imet! Ongi!

Alustuseks oli mul pisut kahju, et ma “Varjuteatri” kohta aastaid tagasi kuidagi nii… mittekiitvalt kirjutasin. Sest nüüd on see kirja pandud ja need sõnad elavad internetis oma elu ja täna ma ütleks, et kirjutaks hoopis teistmoodi. Eks see käibki vist suureks kasvamise juurde, et arusaam asjadest muutub.

Raamatu juurde tulles.

Esiteks seekord mulle väga meeldis Viivi jutustamise stiil. Imekspandav, kuidas nii segaselt, kronoloogiliselt mittekorrapäraselt, kohti-aegu-meeleolusid miksides on võimalik üks lugu või lausa raamat kokku kududa.

Jutust rààkides, leian seekord, et Viivi on hiilgav jutuvestja. Mulle tegelikult meeldis, kuidas seostusid minevik-olevik ja muljed. Eriti hea, tàiusliku kompositsiooniga oli peatùkk “Vahust tòusev Veenus”, pùhendatud Rooma hambaarstidele. Ja nàiteks see rahakoti varastamise lugu Berliinis. Kui selliseid asju pàriselt ei juhtu (nagu autor kirjutab ja ma usun teda), siis peaks need küll puha vàlja mòtlema.

Kuna raamat rààgib Rooma linnast ja seoses sellega, et nùùd olen ma mitu aastat kauem Roomas elanud, kui esmakordsel lugemisel ning – oh juhust! – tàpselt samas kandis ja samu tànavaid pidi liikunud nagu Viivi, oli ohtralt àratundmisròòmu. Need on mu – kàsi ei tòuse kirjutama “kodukandi”, aga paremat sòna pole – tànavad ja kohad. Tàna tàpselt samasugused nagu 1998.aastal. Jah, Roomas ei muutu eriti midagi peaaegu 20 aastaga.

Mulle meeldis, et põhjamaine lugeja saab kogeda sügis-talvist Roomat. Kogu see pimedus, kõledus, hallitus, vihmasajud on nii mitte-Itaalia. Sihuke vàike ninanips vòi vigurikene lugejale, kes Itaaliast kuuldes òhkab òndsalt ja nàeb vaimusilmas visioone pàikesest, merest, ùlevoolavatest pastataldrikutest ning ùldisest eluròòmust ja minnalaskmisemeeleolust. Kardan, et siin kumas praegu làbi mu isiklik armastuse-vihkamise suhe Itaaliaga. Aga mis siis. See ongi isiklik blogi. Hetkel meenus, et minu Rooma lugu algas samuti novembris nagu Viivil. Vahest see armastuse-vihkamise suhe Itaalia ja Roomaga on kuidagi seotud selle mittekanoonilise esmamuljega?

Kuna teine lugemine leidis aset tàpselt enne jòule, siis vòib-olla olid mu tsakrad kuidagi eriliselt avatud, aga Viivi-Rooma mustjas hàmarus, kùlma òhkavad pòrandad, isepäraselt napid jòulukaunistused ja mòned kohtumised kujuteldamatut jòukust kiirgavate mùstiliste inimestega, Rooma hàmaratel tànavatel kuidagi eriliselt kònetasid mind.
Nàiteks see:”Kes on talve ùle elanud, need saavad kokku tuleval kevadel. Pòhjamaal teavad kòik, et enne kevadet tuleb talv.
Roomas seda ei teata.
Roomas on talv nagu maailmalòpp. Kellelgi pole meeles, et selle jàrel veel midagi tuleb. Pimedust ja kùlma nàhakse igal talvel esimest korda elus.
Igavene Linn vajub jàisesse pimedusse, tolmupilved keerlevad, palmilehed jààvad sùngelt ripakile nagu vanad plekist matusepàrjad. Tubade kivipòrandad hingavad kùlma vàlja ja enamasti kòetakse kortereid ainult paar tundi òhtul ja paar tundi hommikul. Suurem hulk poode ja kohvikuid on kùtmata, kùlmad nagu hauad.”

Ja siis veel:”Talvest ei rààgita kuigi palju. Talv on Roomas nagu màluauk, nagu hàbi. Ja kevad pole eluaegne igatsus, vaid elu ise.” Kas saab enam tabavamalt òelda?

Viivi màrkab ja kirjutab palju kerjustest, oma kokkupuudetest nendega. See oli selles mòttes mulle isiklikult huvitav, et ma ise vaatan kerjustest Roomas mòòda ja làbi. Neid on siin nii palju ja nad on kuidagi nii ülbed, et ma päriselt muudmoodi ei oska ja ùldiselt ma ei tea, kuidas kerjustega toime tullakse.

Korteriotsingud Roomas on puhas klassika. Aga ei hakka siin kòike ka ùmber kirjutama.

Lòpetuseks, mina tajusin seekord seda raamatut lugedes vàlismaal ùksi elava inimese tunnet. Ma pole veel pàris kindel, kuidas seda formuleerida, aga lihtsalt.. kuidagi sain sellest aru ja kònetas mind kuidagi isiklikult. See vaimuseisund, mis tabab inimest, kui ta on vòòras linnas, ilma sotsiaalse vòrgustiku, raha ja tegevuseta. Pàevad mòòduvad mingis vòòrandumise vatis, ùksinduses, vaatluste vaimus. Hàmmastav ja kummaline tòdeda, aga mul làheb juba 12s Itaalia-aasta, aga ikkagi tunnen end nagu Viivi Roomas, kui ta oma pàevi üksinda pool-tegevuste, jalutamistega sisustas. Kuigi tänaseks on Itaalias juba nii kaua elatud, et tuttavate, tegevuse ja rahata ma otseselt ju pole. Aga see tunne on jäänud. Huvitav, kas see on kõigil nii, kes kodust kaugel elavad?

 

 

 

 

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s