Caitlin Moran “How To Be A Woman”

20171204-IMG_4101

Kas see on feministlik kirjandus? Huumor? Autobiograafia? Kui seda raamatut kuidagi defineerima peaks, siis ilmselt “feministliku kallakuga autobiograafiline nägemus naiseks olemisest läbi huumoriprisma”.

Raamat sattus minuni K. kaudu. Ajal, mil olin just kuidagi eriliselt inispireeritud ja enlightened, sest emotsionaalset värvigammat tuunis laulja LP. Samal ajal oli pesumasin katki ja põhiline lugemine toimus kahel järjestikusel nädalavahetusel, kui olin pere rüpest otsustavalt välja hüpanud, et veeta iseteenindavas pesulas terve laupäeva pealelõuna ja üks vihmane pühapäeva hommik, mil olin IKEA kottidesse pakitud pesuga kl 8 teele asunud, et perekonna pesu puhtana tagasi tassida. Kui raamat läbi sai, vihma ka enam ei sadanud ja üldiselt oleks võinud elust, puhtaks saanud riietest ja päikesest rõõmu tunda, purjetasin koju, feministlikest mõtetest laetud. Kodus valitses tavapärane atmosfäär trilla-tralla-pilla-palla, mille ma alati eest leian, kui olen korraks välja läinud. Laga, jogurtipakid, toidujäänused, riided igal pool. Lapsed bleary-eyed ning ikka veel pidzaamades, olid neli tundi jõllitanud televiisoriekraanilt robotit, kes metoodiliselt teisi roboteid katki peksab. Juba vaatasin, et lõunaaeg käes ja Roku oli endale ja lastele pasta teinud. Mõtlesin, et vot kus nüüd tõmban tüli üles, et krt võtaks ma olen siin 4 tundi TEIE RIIETE PESEMISE NIMEL TASSINUD NELI IKEA KOTITÄIT PESU PESUMAJJA JA ISTUNUD SEAL TERVE PÜHAPÄEVA HOMMIKU JA MA JÕUAN LÕUNAKS KOJU JA ISEGI SÜÜA TE MULLE EI TEE. Õnneks oli Roku leidnud külmkapist ühe karbikese juurviljasupiga, mille olin endale reedel keetnud ning armastava abikaasana selle mulle soojendanud. Tegin seda, mida iga mõistlik inimene samas olukorras teeks. Karjusin konstruktiivselt kõigi peale, et miks nad oma asju, kääre, plastmassi, pabereid, musti riideid igale poole jätavad ja kes nende meelest peaks need üles korjama ja oma kohale panema. Umbes 7 minutit korjati vaikides esemeid kokku. Selline oli siis minu feministlik eneseväljendus.

Kas ma olen üldse väärt feministlikku kirjandust, esitan ma endale siin retoorilise küsimuse. Ma elan Euroopa kõige seksistlikumas riigis, kus diskrimineerimine vohab ja naised, kui nad üldse mingi teisejärgulise töö või eneseväljenduse on leidnud, jäävad kohe koju, kui lapsed tulevad. Mu lapsed käivad katoliiklikus koolis, mis on nii paganama seksistlik, et isegi minul, üsna leebel inimesel, on närv püsti sellest seksuaalsest segregatsioonist, mis seal toimub ja kuidas 3- ja 6-aastasel juba ajusid pestakse. Ma koristan kolme meeskodaniku tekitatud laga enamus ärkvel oldud tunde ja teen neile süüa, mille peale nad hoolimata mu pingutustest tihtipeale taldrikusse sülitavad ja pizzat tellivad. Tunnen, et feministliku liikumise jaoks olen ma täielik läbikukkumine ja kuigi ma olen feminismi kui ideega absoluutselt nõus, ei tee ma praktilises plaanis mitte midagi selleks, et midagi päriselt muutuks. Sest, et mu katsed midagi teha on on paremal juhul nääklemine ja halvemal juhul rikutud pühapäevahommik.

20171204-IMG_4104

Tavaliselt ma ei taha raamatuid teist või kolmandat korda üle lugeda. Uuesti lugemist vääriv raamat peab minu meelest vastama järgmisele kriteerumitele. Esiteks peab olema huvitav lugeda. Kas siis huvitav lugu või see, kui kirjanik suudab sõnadesse panna midagi, mida olen kuidagi ähmaselt mõelnud, aga pole formuleerida suutnud või viitsinud. See viimane on fantastiline äratundmisrõõm. Ja kui ta seda kõik teeb nii, et imetled inimese kirjutamisoskust, väljendusrikkust, stiili ja huumorit, siis… noh… mul jääb siin sõnadest puudu. Caitlin kirjutab täpselt nii, et ma võiks tema kirjutatut uuesti lugeda. Teisel lugemisel juba sisu teades, aga vaimukusi ning tema keeletaju nautides.

Oli asju, mis mulle eriti meeldisid. Kõige rohkem ja täiesti põhimõtteliselt meeldis see, kuidas feminism oli taandatud väga lihtsale küsimusele: “Kas see on viisakas?”. Kas on viisakas teise inimese tagumikku näpistada? Hetkel tuli mulle pähe, et samamoodi peaks lapsi viisakalt kohtlema. Kas on viisakas lapsi põsest näpistada või nõuda neilt musi? Ma arvan, et viisakus on see, millele võiski kõik taandada. Mind ei liiguta võrdsus, sest elu on ebaõiglane niikuinii ja võrdsus on võimatu ideaal. Viisakus on aga kuidagi kättesaadavam, tehtavam ja vähem tüli tekitav.

Peatükid “Why You Should Have Children?” ja “Why You Shouldn’t Have Children?” käsitlevad aktuaalseid küsimusi, sisu on tõene, noogutasin kaasa ja tuleb tunnistada, et kui ma oleks vähegi midagi sellist lugenud nt aastal 2000, siis ma poleks elus vist laste saamist ette võtnud. Tegelikult mulle jäi mõlemast peatükist mulje, et parem on lapsi mitte saada. Ja kui ma enda elu peale tagasi mõtlen, siis, jah, lastest on palju rõõmu ja whatnot. Küll aga on see umbes midagi sellist nagu keskkooli lõpueksamid. On hea, et need on tehtud ja sellest on palju rõõmu ning kasu olnud, et mul on keskkooli lõpueksamid tehtud. Kas ma tahaks neid uuesti teha? Ei. Kuigi mul läksid need päris hästi ja olid pigem edukas kogemus. Samamoodi ei taha ma enam uuesti teha läbi mitte ühtegi rasedust, mitte ühtegi sünnitust, mitte ühtegi beebi esimest eluaastat, mitte ühtegi teise beebi kolme esimest eluaastat koos venna saabumisest traumeeritud emasündinuga. Nagu Caitlin tabavalt sõnastab “long periods of boredom punctuated with moments of sheer terror”. Kokkuvõttes  on mul täna väga toredad pojad, meil on küllaga rõõmu ja armastust, aga jääb alles täiesti banaalne fakt, et viimased 6 aastat olen ma maailmast ära lõigatud olnud ja intellektuaalselt alastimuleeritud. Vahest ongi hea, et ma enne ei teadnud, et see nii minna võib.

Peatükis “I am Fat” oli huvitav arutlus sellest, et söömine on samamoodi sõltuvus nagu alkohol, narkootikumid jne. Ainult, et see on sellise inimese sõltuvus, kes ei saa olla kolm päeva levist väljas, kuskil külili. Söömine on hoolitsejate sõltuvus. Naiste, emade sõltuvus.

Puhas kuld on ka see, kuidas Caitlin kirjutab. Umbes poole raamatu peal hakkasin jooni alla tõmbama. Täiesti subjektiivselt, minu jaoks naljakad või tabavalt sõnastatud.

Need on siin.

Parim, mida keegi kunagi klaaslae kohta öelnud on: “Because simply being able to vote isn’t the same as true equality. It’s difficult to see the glass ceiling because it’s made of glass. Virtually invisible. What we need is for more birds to fly above it, and shit all over it, so we can see it properly.”

Sõbranna uuest suhtest:”Before you met him for the first time, she’d talked him up like he was a cross between Indiana Jones, Barack Obama and The Doctor. When you finally meet him, he’s a quiet little thing who looks like a baked bean in glasses, and actually says ‘harumph’ as spelt.

Kommentaar selle kohta, kui ajakirja “Elle” toimetaja proovis kanda nädal aega massimoodi ja kolmapäevaks kirjutas, kuidas eksperiment on läbi kukkunud, sest moeshow esireas ei saanud ometigi istuda ilma uue Chole kotita: “I had a flush of horror as I read this: no one had ever passed judgement on my cheap handbag to my face. But then, this is a reserved country. I don’t know how they would react to my £45 handbag somewhere more demonstrative – Portugal, say, or Texas. They might leap on to their chairs screaming ‘MAH GAHD!’, trying to hit my cheap handbag with a broom, as if it were vermin.”

Moenõu:”You should NOT buy an outfit if you have to strike a sexy pose in the changing room mirror to make it look good. On the other hand, if you immediately start dancing the minute you put it on, buy it, however much it costs; unless it’s lots, in which case, you can’t, so don’t. Fashion magazines will never say ‘Actually, don’t buy it if you can’t afford it.’ Neither will your friends. I am probably the only person who will EVER say it to you. You’re welcome”

Moenõu, millega olen absoluutselt nõus ja milleni olen jõudmiseks olen kulutanud isiklikult palju aega ja raha. Loodetavasti jõuab see kellegini pisut varem, kui minuni:”Instead of buying something that says ‘Dry clean only’, just put £50 in the garment’s pocket, and walk out of the shop, leaving both on the hanger. In the long run it will save you money, time and the unedifying spectacle of you squirting Sure Extra onto the armpits, in an emergency, on a train on the way to a meeting.”

Peatükist “Why You Shouldn’t Have Children”:”Because it’s simply that a baby puts a whole person-ful of problems into the world. It takes a useful person out of the world, as well. Minimum. Often two. When you have young children, you are useless to the forces of revolution and righteousness for years.” Ja siin juba värvikamalt:”Before I had my kids I may have mooched about a lot but I was politically informed, signing petitions, and recycling everything down to watch batteries. It was compost heap here, dinner from scratch there, public transport everywhere. No Barclays Bank, no Kenyan beans – I paid my dues to the union, and to charity. I rang my mother regularly. I was smugly, bustingly, low-level good.
Six weeks into being poleaxed by a newborn colicky baby, however, and I would have happily shot the world’s last panda in the face if it made my baby cry for 60 seconds less. The towelling nappies were dumped for disposables; we lived on ready meals. Nothing got recycled; the kitchen was a mess. Union dues and widow’s mites were cancelled – we needed the money for the disposables, and the ready meals. My mother could have died and I would neither have known or cared.”

30ndates aastates inimese mõtted vananemisest:”The fist big reminder-notes about mortality start to arrive. People’s parents start to ail. People’s parents start to die. There are funerals, and memorials, at which I say comforting things to my friends – whilst secretly comforting myself that death is still a generation away. A suicide, a stroke, cancer, these are all still happening to the grown-ups above me. They do not encroach on my generation, just yet.
But I watch the older mourners by way of instruction on a future event. Soon it will be me, dealing with these awful goodbyes.”

Arutlus surmast (ja ma olen sellega hästi nõus):”Personally, I like the fact we’re going to die. There’s nothing more exhilarating than waking up every morning and going ‘WOW! THIS IS IT! THIS IS REALLY IT!’ It focuses the mind wonderfully. It makes you love vividly, work intensely, and realise that, in the scheme of things, you really don’t have time to sit on the sofa in your pants watching Homes Under the Hammer.”

Iluoperatsioonide teemal: “Because there is an unspoken announcement commensurate with that look. Women who’ve had the needle, or the knife, look like they’re saying:’My friends are not my friends, my men are unreliable and faint hearted, my lifetime’s work counts for nothing, I am 59 and empty-handed. I’m still as defenceless as the day I was born. PLUS, I’ve now spunked all my yacht money on my arse. By any sane index, I have failed at my life.’

Kokkuvõtteks. Mis on muutunud peale selle raamatu lugemist? Mul on hea meel iga minuti üle, mis ma sellele raamatule pühendasin. Ma arvan, et hakkan Caitlyn Moran’it tähelepanelikult jälgima. Kindlasti jääb see paberkandjal mu raamaturiiulile. Vahest tulevikus on lootust, et mõni noor inimene selle läbi loeb ja saab pisut targemaks.

Ma pole feministliku kirjandusega kokku puutunud, sest feministid on minu jaoks kuidagi liiga… akadeemilised, kurjad, meeste peale vihased. Nagu K kirjutab (ja ma olen sellega nõus): feministlikud raamatud on rusuvad, sest elu on vahel ebaõiglane ja nad sunnivad sind sellele mõtlema. See tekitab jõuetut masendust ja tusameelsust. Umbes nagu mõelda Itaaliale makromajandusliku prisma läbi.  Selles mõttes on Caitlin Moran saanud hakkama leebe ning meeldivalt naljaka sissejuhatusega feministlikku diskursusesse. Arvan, et ma julgen siit nüüd tasapisi edasi minna küll ja tunnen lausa tahtmist mõne Germaine Greeri raamatu ette võtta. Enne proovin õpetada lapsed ja kalli kaasa asju enda järelt oma koha peale tagasi panema. Muidu võib juhtuda, et Germaine Greer rikub meil päris mitu pühapäeva ära.

 

 

 

 

 

 

 

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s