Jaan Kross “Keisri hull”

Kõnealuse raamatu noppisin riiulist sama mõttega, mis “Varjuteatri” – vaatamaks, kas vahepeal on keegi käinud seda paremaks kirjutamas.

Mida öelda? Kuidagi mäletasin, et oli väga hea raamat. Nüüd lugedes… hea raamat küll, aga kas just väga-väga-väga hea… ei, aga halb kindlasti ka mitte. Vahest on asi selles, et pole otseselt minu zanr? Seoses Konrad Mäe näitusega Roomas juhtusin kuulma, et Konradi teosed on sellepärast olulise väärtusega, et tollest ajast pole Eesti kunstiruumist eriti midagi võtta. Vähe loodi ja sellest vähesestki on ajaloo tuuletõmbustes puha pisku järele jäänud. Ühesõnaga, Konrad Mäe puhul me ei hinda tema töid objektiivselt, nii nagu Kunsti Hindamise Mõõdupuude järgi võib hinnata üks pilt hästi tehtuks, teine pilt erakordselt meisterlikuks ja kolmas pilt soperdiseks, vaid me peame meeles pidama, millal ja mis tingimustes see pilt loodi.

Vot “Keisri hulluga” oli mul natuke selline tunne. Kindlasti tuleb tunnustavalt noogutada, et kirjaniku näol on tegemist intelligentse inimesega, kes on hoolega materjale kogunud, neid läbi töötanud ning nende põhjal päris hästi loetava, põneva ajaloolise romaani kirjutanud. Kindlasti peame silmas pidama, et romaan ilmus 1978.aastal, kui tuli hoolega valida, kuidas ja millest kirjutada. Kes teab, millega Jaan hakkama oleks saanud, kui tal oleks täna võimalus kirjutada!

Mõneti päris armas, lihtsameelne stiil, mida tänapäeva raamatutes enam ei kohta. Lugu on hästi üles ehitatud, tegevuskohad ja tegelased veenvalt esitatud, kohati üpris must-valge lähenemine headele ja pahadele (ka midagi sellist, mida tänapäeval järjest vähem kohtab).

Kas uuesti loeks? Vast küll. Näiteks puhkusel olles, kui oleks aega laialt käes. Kui vahepeal peaks jälle meelest minema, millest jutt käis siis lühidalt on sisu järgmine. Tegemist ühe eesti soost mehe päevikuga, kes saksa aadlikuga abiellunud õe kaudu on haridust saanud ja peenema rahva hulka elama sattunud. Õemees Timotheus von Bock on keisri sõber, aga sõprusele tuli lõpp, kui ta keisrile ühe traktaadi saatis, kus ta kirjutas ausalt olukorrast riigis ja oma nägemusest, kuidas asjad seatud peaksid olema. Timo pandi üheksaks aastaks vangi ning peategelase salajane päevikupidamine algab sellest päevast, kui vangisolnu koju naaseb. Paralleelselt kirjutab ta parajasti sündivatest asjadest ja teeb tagasivaateid minevikku, vangistuse eelsesse aega ja sündmustesse Timo vangistuse ajal. Vahepeal ka üks seikluslik, pinevust lisav põgenemiskatse. Sündmuste käigus leiab peategelane Jakob ühest peidukohast paberid, mis peaksid justkui olema sellesama kirjutise koopia või mustand, mille Timo keisrile saatnud. Raamatut läbib küsimus, kas ja kui hull Timo on. Kas tõtt välja öelda julgeja on hull või vapper? Mis eetilis-moraalselt õigem on – vaikida või tõtt välja öelda? Oletagem, et tark inimene on vait. Aga kui oled andnud lubaduse alati tõtt rääkida? Muidugi alati võib arutleda ka selle üle, et tõe esitamiseks on erinevaid kommunikatiivseid mooduseid.

 

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s