Tove Jansson “Kujuri tütar”

Kõigepealt tuleks teha siia eraldi kategooria “uneraamatud”. Ei, ärge mind palun valesti mõistke. “Uneraamatud” on sellised raamatud, mida on hea enne magamajäämist lugeda ja nende mõte ei ole üldsegi mitte uinutada. “Uneraamat” on selline raamat, mille sisu on rahulik, soovitavalt helge. Seal ei tohiks olla midagi, mis erutab ja unenägudesse kummitama tuleb. Raamat peaks koosnema lühijuttudest, et saaks jutu lõppedes raamatu sulgeda ja distsiplineeritult tule kustutada, mitte et ei jääks kuni varaste hommikutundideni lugema. Ja lõpetuseks võiks see raamat olla mitu kord loetav, seal võiks olla kihtide kaupa sisu nii, et alguses loed huvi pärast, siis alumiste kihtide pärast ja selleks, et imetleda keelekasutust ja/või tõlget. “Skulptori tütar” vastab kõigile neile kriteeriumitele.

Kui see raamat välja tuli, oli Tove 54-aastane. Võimalik, et ta hakkas seda varem kirjutama, aga ikkagi… imetlusväärne. Kuidas ta seda tegi? Kuidas ta mäletas, mida ta tundis? Kui hästi on võimalik lapsepõlvest kirjutada! Sellest salapärast, ohtudest, hirmudest, armukadedusest, loomingulisusest; sellest, kuidas kuidas fantaasia lendab ja iga tavaline asi muutub millekski teiseks ja üldse, kuidas laps Suurte Inimeste maailma vaatleb. Mulle meeldis see ka, et oligi selline mälestuste kaleidoskoop. Suure Muumitrollide austajana leidsin siit nii mõndagi tuttavat ja tekkis äratundmisi, et milline persoon Tove lapsepõlvest Muumiorgu sattus. Lumelugu oli selgelt talv Muumiorus. Poppolinost lugedes sain aru, miks mõnedel tegelastel on viie sõrmega mustad jalad. “Pimedus” meenutas Urri ja seda, kui nad saarele elama kolisid. Oot! Tovel oli ju nende va Muumitrollide üks igavene taak ja tüdimus, sest inimesed mõtlesid ainult Muumioru teemadele, kuigi Tove oli palju mitmekülgsem inimene ja tegelikult eeskätt ikkagi Maalija (ahh Muumitroll ja tema kuldsaba!). Kui nüüd need armsad tüütud Muumioru tegelased korra kõrvale jätta, siis kokkuvõttes kumab raamatust läbi Tove tundlik natuur ja tema väga eriline lapsepõlv. Tõeliselt toredad lood ja kui mul poleks juba voodi kõrval kapi peal meetrine hunnik raamatuid, siis lõpetaks lausega, et hoian seda öökapil edasi. Öökapile ei pane, aga lemmikraamatute riiulisse asetan ta hellalt, et aeg-ajalt üle lugemas käia.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s