Stefano Benni “Bar Sport”

Itaalias on baar Institutsioon suure algustähega. Itaalia baar on itaalia kvintessents nagu pizza või pasta, aga selle erinevusega, et ainult pikaajaline Itaalias elamine ning tähelepanelikud vaatlused aitavad seda kvintessentsi tõeliselt mõista ja hinnata. Ma arvan, et sellepärast pole neil siin eriti seltsimaju, päevakeskusi ja kultuuripaleesid, sest baar teeb selle töö kõik ära. Isegi kui kusagile ehitataks mingi seltsimaja/maker space/klubi, siis see seisaks tühjalt ning kõik käiksid baaris edasi.
“Bar Sport” on väga terav, absurdihuumori piiril kirjeldus tüüpilisest itaalia baarist, selle peamistest atraktsioonidest, tüüpilistest asukatest ja tüüpilistest situatsioonidest nagu suvine palavus, jõulud. Mul on üks selline siin ukse ees, nimega “Il Ghiotto”. Teised levinumad nimed on “Bar Milan” ja “Bar Ginny”. Raamatus leiduvad ka mõningad deviatsioonid, käik agriturismosse, vanadekodusse, kalale, ja jalgrattaspordi valdkonda. Ma hästi aru ei saanud, miks need teemaga seonduvad, aga naljakad olid ikkagi. Mis kõige imelisem – tegevus toimub 70ndatel aastatel ja kõik on sama aktuaalne nagu praegu, kui välja arvata, et liiride asemel makstakse eurodega ja telefoniaparaati enam baarides ei leia. Stefano Benni on kirjutanud ka teise raamatu “Bar Sport Duemila”, käesoleva sajandi baarist. Kindlasti, kui leian, loen selle ka läbi, aga alustuseks tahaks õudsalt leida kusagilt ja läbi lugeda tema “Margherita Dolcevita”.

Stefano Benni stiil on lai sõnavara, naljakad võrdlused, terav absurdihuumor, mis kohati läheb päris rajuks kätte ära, aga selles kõiges on omajagu tõde ja tegelikult ka kibedat tõde. Naljapärast toon ära sissejuhatuse:

Eelajalooline mees ei teadnud, mis on baar. Kui ta hommikul oma koopas üles tõusis, tundis ta tugevat soovi kohvi juua. Aga kohv oli veel leiutamata ja eelajalooline mees kortsutas pahaselt otsaesist, mis andis talle iseloomuliku ahviliku ilme. Tol ajal ei olnud ka baare. Poissmehed kogunesid õhtuti kusagile koopasse, seisid poolringis ja lõid kordamööda üksteisele nuiaga vastu pead, järgides kindlaksmääratud rituaali. See oli äärmiselt rohmakas meelelahutus ning läks peagi moest. Niisiis hakkasid eelajaloolised mehed kohtuma koobastes ning kritseldama seintele karikatuure, mida nimetasid naljatledes paleoliitiliseks grafitiks. Kahjuks osutus see baari eelkäija läbikukkumiseks. Jalgpalli ei olnud veel leiutatud ning vestlus piirdus kohmakate röhitsuste ja norsatustega.

Järgneb pikem fantaasiarohke areng, kuidas roomlased andsid oma panuse baari institutsiooni väljaarendamisse, mis kõik keskajal juhtus, kuidas kohv Euroopasse jõudis ja muidugi ei saa jätta peatumata piraatide tavernil, kuhu said sisse ainult need, kellel oli puujalg, klaasist silm või konks käe asemel ja kõige olulisem klient oli keegi hollandlane, kes ei olnud tegelikult midagi muud kui nelja jalaga laud, müts peas. Näiteks mina ei teadnudki, et piraadid kandsid sellepärast ühe silma peal sidet, et nad olid hullud frappe järele, aga kuna nad olid kasvatamatud, ei võtnud nad kunagi lusikat välja. Novot, jah, selline raamat ja sellises stiilis muudkui edeneb. lõpuni välja.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s