Tove Jansson “The Summer Book”

Tegelikult on see raamat mul juba aastaid. Võib-olla viis aastat.

Igal aastal, kusagil märtsis, tabab mind mingi seletamatu ärevus ja kihelus. Hakkan rohkem eesti muusikat kuulama, ETV uudiseid jälgima, eestikeeleseid raamatuid lugema. Ja just siis, kevadeti, tekib tohutu vajadus “The Summer Book” voodi kõrvale panna, suvaline peatükk lahti võtta ja lugeda. Igal aastal olen mõelnud, kui ebaõiglane see on, et mingites kiiruga läbi loetud, laenatud ja tagastatud raamatutest arvan midagi, aga “Suveraamatust” mitte midagi.

Proovin põhjendada. “The Summer Book’ist” on raske midagi arvata, sest mul pole enam esmamuljeid vaid äratundmine. Mina tunnen siin ära lõputud Saaremaa suved ja vanaisaga veedetud Rohuneeme suved, kui päevad olid hiigelpikad, ma olin enamuse ajast ainuke laps kogu maailmas ning mõtlesin endale ise käepäraste vahenditega mingeid asju ja tegevusi välja. Näiteks tapsin ajaviiteks sääski ja ehitasin neile surnuaeda. Olgem ausad, tegelikult päris igavad päevad olid, aga nüüd, lapsepõlvele tagasi vaadates, on need kuidagi nagu minu identiteedi osa. Näiteks kord Rohuneemes oli külm, pimedavõitu ja vihmane suvi ning veetsin päevi voodis vedeledes ja kuulates, kuidas vihm katusel krabistab. Lihtsalt ärkasin, tuba oli külm, vihm krabistas katusel ja otsustasin, et ei tõusegi üles. Toas polnud midagi teha – seal oli ainult üks tobe pardipoegade koomiks ja raamat “Rahvaste muinasjutte”, juba tuhat korda läbi loetud. Õue ei saanud minna, sest oli külm ja märg ja mul olid kaasas ainult ühed punased rihmikud, mida tuli hoida, sest teisi kingi polnud. Pealegi said vaesed rihmikud iga kord vatti, kui oli vaja välikäimlasse kõndida. Või siis näiteks suved Saaremaal, mis möödusid peamiselt metsas hulkudes, lugedes, omaette fantaseerides ja autolavkat oodates. Juulis käidi kombainidega vilja koristamas. Siis oli jälle vaikne kuni septembrini.

Viimasel ajal olen ma eriti imetlenud raamatuid, kus autor oskab kirjutada mitte millestki. Mis viga kirjutada seiklustest, katastroofidest, kangelastegudest? Draakonid lendavad vasakult, rüütlid kappavad paremalt, verd voolab ojadena ning kõikjal kubiseb võluritest, printsessidest ja rääkivatest loomadest. Ainult võta ja hakka servast kirjutama. Aga kirjutada ühest lõputust suvest, mis pole ei helge ega kurb vaid lihtsalt on. See on kunst! Ei, ma ei oska ikkagi raamatust endast rohkem arvata, et ta on alati mul siin käepärast, kevadeti loen ta jälle läbi, broneerin Rooma-Tallinn piletid, ärevus taandub ja “The Summer Book” läheb lemmikraamatute riiulile, et sealt järgmisel kevadel jälle välja tulla.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s