Fredrick Backman “Britt-Marie oli siin”

Tegelikult ma loen juba mitu nädalat mitut raamatut korraga ja normaalne inimene ütleks, et mõni ime, et sa midagi korralikult läbi ei saa loetud. Aga seekord juhtus nii, et pühkisin ID-kaardi lugeja tolmust puhtaks, tegin Keskraamatukogus end kasutajaks ja – hissand! – mis imede varasalv siin avanes. See ID-kaardi lugeja tolmust puhtakspühkimine oli nii suur IT-tegu ja laisa inimesena ei viitsinud ma veebilehitsejas akendes edasi-tagasi konnata, nii hoidsin raamatut kogu aeg lugemisvalmis ja muudkui lugesin: hommikul kohe peale ärkamist, poejärjekorras, lapsi kooli väravas oodates ja igal pool mujal.

Kas hea kirjandus peaks olema raske lugeda? Vahest mul on endal kompleksid, et kui on hea kirjandus, siis peaks aeglaselt kulgema. Kui üks raamat on lobedalt loetav – ka unise peaga – kas siis on hea kirjandus? Vahel on ja vahel ei ole. Ma arvan, et kui on lobedalt loetav, aga veel peale lugemistki mõtled Asjade üle, siis on hea kirjandus. Kui oli lihtsalt lobe lugemine, aga mõtteid ei tekkinud, siis oli tore, aga mitte just Hea Kirjandus. “Britt-Marie oli siin” oli lobe lugemine ja tekitas palju mõtteid või küsimusi sellest, kuidas oma elu elama peaks. Ikka veel juhtub, et jalutan ja mõtlen. Aga eks ma olengi selline lihtsamat sorti inimene, kellele on kerge muljet avaldada.

Alguses oli pigem nagu tragikoomiline. Britt-Maries tundsin ära oma sugulashinge (vt ka: Exceli tabelid, rõdude korrashoiust, akende pesemine ja üldine mõistuse kokkujooks olukordades mil plaanid muutuvad ja plaanide muutumist pole ellu planeeritud). OCD kui selline poleks mulle otseselt keelele tulnud, aga ükskord kui ma pesemata klaase kraanikausi juurde valmis panin, nii et veiniklaasid vasakule ja joogiklaasid paremale, siis M. küsis, et mis sul on OCD või. Kuigi olen endiselt seisukohal, et sama kujuga klaase on mugavam pesta ja restile kuivama panna ja nad kuivavad ilusamini ära. Ühesõnaga, kas see just OCD on, aga kalduvused OCD-le tulid väga tuttavad ette, kuigi ma tohutult üritan seda varjata ja püüda kena inimene olla. Rääkides kena inimene olemisest, tuli ka väga tuttav ette see, kui Britt-Marie üritas olla kena ja hooliv, aga välja kukkus parimal juhul passiiv-agressiivne ja halvimal juhul inimesed lihtsalt jahmatusid. See kõik oli naljakas nagu äratundmisrõõmuga ikka juhtub.

Vahepeal arenesid sündmused edasi ja raamat läks päris rajuks kätte ära. Pinnale kerkisid koduvägivald, majandusraskused, kuidas lapsed tragöödiatega toime tulevad, täiskasvanu rolli võtma peavad ja mis jäljed nende hinge jäävad; ka see, kui vanemad peavad oma last mõttetuks juhtumiks ja lõpuks muidugi korduvalt see teema, kuidas peategelane enda soove ja unistusi päeva kaupa edasi lükkab; kogu aeg ootab midagi, mis peab kohe juhtuma; päevadest saavad aastad, aastatest elu. Paralleelselt loen Dino Buzzati raamatut “Il deserto di Tartari”, kus on ka sama teema, aga piiripunktis konutava sõduri silmade läbi. Selles suhtes mulle meeldib korraga mitut raamatut lugeda, et leiab sama idee erinevaid vaatenurki. Kuigi, mõistagi, ei ole see üldsegi distsiplineeritud ega midagi.

Nüüd on raamat läbi ja ma ütleks kokkuvõttes härra Backmanile:”Teil peab vist küll lihtne elu olema, kui võite endale lubada raamatu lõpp sedasi kiirelt kokku traageldada ja lugeja nõutuna maha jätta. See pole muidugi teie süü, et te seda ei mõista, aga lugejal on tunne nagu oleks ta autost maha tõestud, keset mahajäetud maanteed kus on kahel pool mets ja ei paista ühtki bussipeatust ega autot ega midagi. Nüüd polegi muud teha, kui kontempleerida selle kõige üle. Aga muidu tore sõit oli, jah, seda tuleb tunnistada.”

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s