“A World Gone Mad. The Wartime Diaries of Astrid Lindgren, Author of Pippi Longstocking”

Alustasin selle raamatu lugemist kohe peale Astridi elulugu ja neil päevil, mil Ukraina sõda oli veel nagu mingi vastik ängistus või halb eelaimdus, segatud lootusega, et aastal 2022 sellised asjad ju ometigi Euroopas juhtuda ei või.

Neil – tagantjärele helgeil päevil – arvasin Astridi sõjapäevikutest valdavalt seda, et mõtle milline lihtsalt seeditav ülevaade Teisest Maailmasõjast – sündmuste toimumise ajal kirjutatud päevik, aga peategelasel endal läheb kogu aeg hästi, kedagi ei arreteerita/hukata/deporteerita, tuba on valge ja kõht täis. Vahest ma isegi soovitaks seda mõnele keskkooliealisele lugeda, kui head paralleelset abimaterjali.
Oma keskkoolipäevilt mäletan, et Teist Maailmasõda vaadeti kuidagi globaalselt ja siis peamiselt väga Eestikeskselt ja kiputakse endiselt ka väga juutidekeskselt, mis ongi loogiline. Itaalias elades on Itaalia narratiivi ka juurde tulnud ja mingitel arusaamatutel põhjustel ka Aasia narratiivi. Küll aga puudusid mul seni igasugused skandinaavia vaatenurgad, kui välja arvata, koolis õpitu, et Rootsi oli neutraalne ja Soomlastel oli Talvesõda. Näiteks Saksa okupatsioon Norras ja Taanis olid ikka ka päris võikad asjad ja ma midagi nagu teadsin, aga Astridi päevikute kaudu see teadmine kuidagi nagu selgines või omandus paremini. Astrid elab palju kaasa soomlaste vaprale võitlusele Venemaa vastu ja ahastab, kuidas ülejäänud maailm soomlasi abita jätab ja jälgib nende sõjapõgenike teemat. Samuti jälgib ta tähelepanelikumalt Norra ja Taani ägamisele Saksa okupatsiooni all. Enda valitsuse kohati nagu reetliku käitumise suhtes on ta hästi mõõdukalt kriitiline, aga ma ka nüüd ei tea, kust need neutraalsuse piirid reaalselt lähevad. Ilmselt reaalses sõjas lähevad reaalsuse piirid umbes sealt, et sellega, kellel on hetkel tugevam positsioon, Neutraalne Osapool väga vaidlema ei hakka, kui ta su laevu põhja laseb või oma armeed ja varustust edasi-tagasi liigutab su territooriumil või oma raha su pankadesse hoiule paneb.

Üsna ainulaadne on võimalus kirjutada Teisest Maailmasõjast sedasi, hubasest Stockholmist. Söögitoas kaetud laud, kus lihast ja munadest puudust pole; käiakse peale dineesid teatris-kinos ning laste jõulukingituste nimekirjad on pikemad kui mul vist kümne aasta jõulude peale kokku tuleks. Aga, noh, vahest nad ostsid neid mantleid ja raamatuid ja asju ainult detsembris, mine neid salapäraseid rootsi kombeid tea. Muudest salapärastest asjadest rääkides – komistasin korduvalt munade säilitamise teemale. Astrid mainib siin-seal, et hea, et mul ikka mune on säilitatud, sest poes pole eriti saada. Tundub, et vist sedasi ta neid säilitas nagu siin meenutatakse. Kuigi mõningane kahtlus jäi, sest sodium silicate aitas mune säilitada mõned kuud, aga Astridil säilisid nad lausa aasta jagu. Kuidas?

Muidu üldiselt arvan, et seda raamatut on täpselt õige lugeda peale biograafiat. Paljud asjad jääksid muidu sõjapäevikute najal kuidagi ebaselgeks. Näiteks abielukriis või Pippi tekkelugu või ka näiteks see, miks Astrid Taani ja taanlaste vastu eriti huvi tunneb.

Kui nüüd tulla tänasesse päeva, siis lappasin tagasi esimesele leheküljele ja kuidagi nagu tahaks pomiseda, et miks, miks ometi me, inimesed, nii nürid ja lühikese mäluga oleme? Kuupäevad on teised, aga sisuliselt sama jutt. Kaua see kõik ometigi kestma peab?

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s