Jens Andersen “Astrid Lindgren. Päev nagu elu”

Vahel on nii, et ei tea, mida öelda ja teine kord on nii, et on nii palju arvata, et ei tea, kust alustada. “Päev nagu elu” tekitas selle teise olukorra. Mõistagi, kui hakata lugema inimese elulugu, kes on sulle kinkinud terve fantaasiamaailma, kuhu oma elu õrnematel aastatel peitusid, võib vast kõigil nii minna. Nüüd olen ma lapsepõlve raamatutest kaugenenud ka selles mõttes, et kui Lindgreni mõnda raamatut nüüd üle olen lugenud, siis näen nendes hoopis muud, kui omal ajal ja kohati nad nagu ei tundugi nii head nagu tol ajal. Näiteks minu lemmikud olid Bullerby lapsed ja Soolavarese lapsed ja kõik, mis Kalle Blomqvisti puudutas, sest neil oli alati rõõmus ja põnev. Valdavalt oli neil suvi või siis kena talveilm, kogu aeg auras kuskil tass kakaod ning lahked täiskasvanud sekkusid laste tegemistesse ainult selleks, et kaneelisaiu pakkuda. Mu tohutu lemmikkangelane oli röövlitütar Ronja, kelle moodi ma oleks tahtnud olla, aga juba tol ajal teadsin, et kuigi austan metsade ja matkainimesi kogu hingest ei suuda ma ise eales sellisele tasemele tõusta. Isegi paljajalu murul käimine oli mulle piin, rääkimata samblal magamisest või lõkke tegemisest. Mäletan selgelt, kui see raamat välja tuli ja Vikerraadiost seda järjejutuna ette loeti. See oli suvel ja ma kuulasin seda järjejuttu vanaema juures diivanil lesides. Vanaemagi elas mulle tohutult kaasa, hoolitses, et me õigel kellaajal – see oli millalgi ennelõunal – kodus oleks, et järjejuttu kuulata. Vanaema suutis kuskilt ka raamatu enda hankida ja mäletan oma hämmeldust selle üle, et miks ta ei uskunud, et ma selle päevaga läbi lugesin.
Samas näiteks Pipi Pikksukk ajas mind oma antikonformismiga tohutult närvi ja ma kogu aeg mõtlesin, et mis asi see on, et üks laps sedasi üksi elab, miks tal on lubatud rumalusi teha, sooja toitu ta ealeski ei saa, istub poole ööni üleval ja kui kõrval majas Annika ja Tomi vanemad seda kõike pealt näevad, siis miks nad Pipit ei lapsenda või midagi. Samuti ajas mind närvi Väikevend, et kuidas ta nii nõrk oli lasi Karlssonil ennast trollida. Kuigi idee lendamisest ja salajasest majakesest Stockholmi kesklinnas asuva kortermaja katusel oli tohutult äge jällegi. Ja hulkur Rasmus oli minu meelest nii kurb, et ainult üks asi sai veel kurvem olla – vennad Lõvisüdamed. Ma valasin seda lugedes pisaraid nii, et lubasin endale, et eales ei võta ma nii kurba asja enam lugeda. Kuigi see lõpp, kus poisid end ära tapavad, tundus mulle kuidagi õige. Mäletan, et see tundus mulle õige, sest seal nagu polnudki neil mingit paremat valikut. Ma mõtlesin seda uuesti üle lugeda, et vaadata, mida ma täiskasvanuna asjadest arvan ning paremate variantide puudumisel soetasin itaaliakeelse versiooni, mis ajas mind jälle natuke nutma ja kuna siin praegustel päevadel on niigi üks pisarate org, siis panin ta jälle riiulisse tagasi.

Astridist endast ma enne seda biograafiat palju ei teadnud, kui välja arvata see, et ta elas kaua ja et tal oli tütar ja kuskilt oli meelde jäänud, et Pipi leiutas ta tütrele õhtujutte rääkides.

Laias laastus minu enam-vähem puuduv ettekujutus temast kui inimesest ja see, milline ta selle biograafia järgi justkui oli, läksid kokku. Peamiselt üllatas mind see, et tavaliselt kusagil 30ndate ja 40ndate kandis on tavaks justkui elust kokkuvõtteid tegema hakata, memuaare kirjutama, saavutusi kokku lugema ja muud taolist. Astridi kui kirjaniku lugu näitab, et elu võib eriti huvitavaks muutuda 38-aastaselt. Just siis sai ta kuulsaks Pipi Pikksuka lugudega ja sealt edasi kõik muud raamatud. Enne Pipit kirjutas ta mõned lühijutukesed. Ja näiteks “Vennad Lõvisüdamed” tuli välja, kui ta oli 66-aastane! Astrid oli usin töömesilane ja lisaks kirjanikutööle pidas kõik see aeg kirjastuses ka püsivat töökohta. Aga kui pensionile läks, hakkas hoopis aktivistiks. Selles mõttes on Astrid inspireeriv küll, et pole siin midagi, et peale 40ndat või 60ndat sünnipäeva hakkad otsi kokku võtma ja surma ootama.

Kui Pipi juurde tagasi tulla, siis oli tohutult huvitav see, kuidas tegelikult lasteraamatute konkurss käis, st raamatu toimetaja oli züriis ja pärast tegi turundust ka hoolega. Ilma kõige selleta kopitaks “Pipi Pikksuka” käsikiri vast tänase päevani kusagil Vimmerbys pööningul. Eks need konkursid ilmselt nii käivadki, aga vast 40ndatel olid asjad eriti sedapidi, kui kirjaniku ja lugejaskonna vahel kirjastuse tulemüür kindlalt ees seisis.

Inimesena ma usun, ta oli keerulisem ja mitmetahulisem, kui teda selles biograafias esitati, aga armas lugeda, et selline töökas, kaastundlik, energiline ja positiivne tüüp. Lasse lugu on tohutult mõtlemapanev algusest lõpuni ja muidugi see Sture olukord ka, millest mainitakse täpselt niipalju, et lugeja, kes aru saab, see saab aru, mis jama tegelikult ilmselt kodus toimus. Üldiselt Lasse kohta oleks rohkem teada tahtnud, et kuidas ta oma poja raskusi nägi, mis ta tegi, kuidas ta seda kooli poolt korraldas. See pidi kindlasti paras pähkel olema ja muidugi see, et elada oma lapsest kauem on tegelikult päris kurb kõik.

Lõpetuseks, palju on Astridi biograafias juttu üksindusest, üksi olemise oskusest, kurbusest ja sellega toime tulemisest. Tohutult targad mõtted minu meelest.

Kokkuvõttes kenasti kirjutatud biograafia. Mulle meeldis ka see, kuidas see algas lugejate kirjade teemaga ja siis alles Astridi juurde liikus. Kui üldse, siis tundsin pisut puudust sellest, et hästi palju oli juttu Pipi ja vendade Lõvisüdamete loomisest, aga muud raamatud tekkisid justkui taustal, jumal armust kuidagi.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s