Narine Abgarjan “Manjunja”

Ma pole vist teadlikult ühtki Armeenia kirjaniku raamatut lugenud ja kui “Manjunja” peaks jääma esimeseks ja viimaseks pilguheiteks selle suurepärase maa kirjanduslikku varasalve, siis temast piisab ja võin rahus surra nii-öelda.

Kuigi teema oli lapsepõlv Nõukogude Liidus, Armeenia väikelinnas, defitsiit ja muu ning lapsukesed ümbritsetud üsna lahtise käega täiskasvanutest, siis see elu neil seal ja Armeenia loodus ja need söögid ja kogu see sillerdav Lõunamaa oli kuidagi nii helge.

Ma tahaks “Manjunjast” pikemalt kirjutada, aga käimas on karantiini viies päev. Mu ümber karglevad, karjuvad ja lõhuvad furnituuri kaks kurjast vaimust vaevatud keravälku, keda tuntakse ka minu poegadena. Olen loobunud katsetest ühtki normaalset mõtet lõpetada või vähe sellest, sellistes tingimustes pole võimalik isegi alustada ühtegi mõtet.

Mõtlen siin, et vahest peaks rohkem sporti tegema ja vähem mõtlema.

Vahet pole, teen ühe napsu.

“Manjunja” oli tohutult naljakas ja ma loen seda kindlasti veel ja selleks ajaks loodan, et on avanenud võimalus oma tohutult positiivset, ülevoolavat vaimustust väljendavaid mõtteid kuidagi formuleerida. Muide lugedes mõtlesin, et kuidas sellist raamatut lõpetada, kui ma ise parajasti “Manjunjat” kirjutaksin. Narine kirjutas geniaalse lõpu.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s