Dino Buzzati “La famosa invasione degli orsi in Sicilia”

Ma ütlen, itaalia kirjandusest tuleb huumorit tikutulega taga otsida, aga seekord leidus üks ütlemata sümpaatne eksemplar. Mulle meeldib kõik – jutt, pildid, naljad ja kuigi on tegemist lasteraamatuga, siis oskuslik ning laia leksikaalse haardega kirjutamisstiil. Dino on vast teadlik sellest, et ta kaasmaalased ei ole erilised raamatusõbrad ja see raamat on kuidagi nii tehtud, et oleks hästi kerge lugeda ja aru saada. Alustuseks tegelaste tutvustus – tegelikult ma hakkasin seda raamatu poes lugema ja muudkui muhelesin maski sisse. Näiteks viimane tegelane Öökull, “kelle häält kuuleme me ainult korra, teises peatükis. Kuna Öökull on lehestikku peitunud ja pealegi on pime, ei näe me teda, mistõttu joonistus on puhtalt imaginaarne. Nagu eelpool öeldud, esitab Öökull ühe oma kurbadest laulmistest. Kõik.” Lisaks sain lõpuks ometi aru, kust on itaallaste kõnepruuki ilmunud Gatto Mammone (Legendaarne ja halastamatu koletis. Siinkohal me temast palju ei räägi, sest kui ta ilmub, ajab ta teile niigi hirmu nahka. Pole mingit kasu teid praegu sellega hirmutama hakata. Kurbuse jaoks on alati aega, nagu ütles Karu Teofilo, rahu tema põrmule). Oh ja siis on veel tegelaste hulgas karu, kes oli loll nagu eesel, aga muidu hea loom.

Lisaks tegelaste tutvustamisele on raamatus pildid ja hästi põhjalikud pildiallkirjad, mis on tegelikult peatüki sisukokkuvõtted. Nii et kui keegi laisemat sorti kodanik peaks seda raamatut kohustuslikus korras lugema, siis abivalmis Dino juhatab ta ilmselt pilte vaatama ja pildiallkirju lugema. Vahest lootuses, et tärkab mingi huvi ja laiskloom loeb terve peatüki läbi. Ma pole elus kohanud sellist taktitundelist suhtumist inimestesse, kes raamatuid lugeda ei viitsi. Väga armas.

Karude raamat ise räägib sellest, kuidas kunagi ammustel aegadel, Sitsiilias, tulid karud mägedest, vallutasid linna ja asusid sinna elama. Luksus, alkohol ja hasartmängud korrumpeerisid karud täielikult. Lõpuks võidab tarkus, karud heidavad torukübarad peast ja riided seljast ning naasevad mägedesse, oma juurte juurde. Lisan siia ühe pildi villast, kus karud pidutsemas käisid. Vasakul üleval on tuba, kuhu viidi karistuseks need, kes kaardimängus pettusega vahele jäänud. Karistus on kõigepealt piitsutamine ja siis sunnitakse petturit pähe õppima pedagoogilisi poeeme nagu näiteks “Sipelgas ja rohutirts”. Muide pildid on Dino ise joonistanud. Tohutult armsad, väljendusrikkad, naivistlikud joonistused.

Tegelikult põhiteos, millega Dino Buzzati Itaalia kirjanduslukku jäädvustus, on “Tatarlaste kõrb”, mis on ka eesti keelde tõlgitud. Mul on ta juba ootel ja varsti vaatan, kuidas Dino täiskasvanutele kirjutab.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s