Tauno Vahter “Madis Jeffersoni 11 põgenemist”

Alustuseks lugesin seda raamatut täiesti süütu teadmatuse pilves, mitte midagi taustast teadmata. Ta tuli jõulupakiga ja kuna kõige uuem raamat on alati kõige huvitavam lugeda, siis hakkasin õhinal pihta, kobades vasaku käega jõulupakis leidnud “Tiina” sokolaadi järele. Ühest küljest nagu meeldis see jälgija või kõrvaltvaataja stiil, aga tekkis kohe küsimusi, et mis mees see selline on, miks ta nii teeb ja mõtleb, kas on hull või geenius ja muud taolist. Tundsin puudust mingist sügavamast sisevaatest Madise hinge, et miks see traktaat majanduse korraldamisest näiteks. Põgenemise vajadusest sain hästi aru ja austan täielikult peategelase veendumusi, selles osas ei tekkinud küsimusi.

Nüüd loen juba järgmist raamatut, aga Madis Jefferson on endiselt mõtetes. Peamiselt seoses sellega, et kui mõnda raamatut lugedes on tagumist kaant sulgedes justkui selguse ja lõpetatuse tunne, siis Madis Jefferson tekitas peamiselt küsimusi. Esiteks juba poole raamatu pealt tekkis tunne, et miks meenub mulle pidevalt Jonas Jonassoni “The Hundred-Year-Old Man Who Climbed Out of the Window and Disappeared” ja üleüldsegi, miks ma 100-aastase mehe raamatu kohta oma blogist midagi ei leia, kui ma ometigi seda mitu korda lugesin ja meeldis. Täielik müsteerium. Veel suurem müsteerum on Madis Jefferson, millest omakorda suurem müsteerium on Johannes Lapmann, kelle eluloo ainetel “Madis Jeffersoni 11 põgenemist” kirjutatud on. Olles vahepeal jõudnud “Pealtnägija” saateni, kus raamatust ja Johannes Lapmanni elust räägitakse, olen ma täis vaikset vaimustust ja hämmeldust selle üle, milline inimene Johannes oli! Kui Tauno intervjuus ütleb, et see raamat on ka vabadusest ning sellest, kas ja kui vabad me tegelikult oleme ja kuidas teised inimesed ning ühiskond vabadusele püüdlejat allutada püüavad, siis ma kirjutaks ise täpselt seda. Nüüd on see muidugi enne mind juba ära öeldud.

Kas Johannesel oli mingi patoloogia või isiksusehäire? Ma ei tea. Küsiks vastu, et milline inimene üleüldse normaalne on. Erakordse intelligentsuse ja julguse, vähese koolihariduse ja ahistava riigikorra koosmõjul võib igasuguseid imetabaseid väljundeid olla ju ning Nõukogude Liidus võis täiesti terve inimene ka hulluks minna. Kas soov olla vaba on ebanormaalne? Ja ikkagi tahaks teada, et mida Johannes mõtles. Millest ta unistas? Kes teda – rahatut ja vanglariietes mees – aitas, kui ta vangilaagrist tagasi Eesti poole liikus ja pärast, kui ta paati ehitas.

Kui korra 100-aastase mehe juurde tagasi tulla, siis seda peab küll ütlema, et erinevalt temast ei ole Madisel eriti õnne ja huumorit on ta elus ka vähevõitu.

Lõpetuseks veel, et on näha, et ilukirjanduse tagant paistavad soliidsete ajalooliste teadmiste ja põhjaliku uurimistöö servad ning taaskord mulle tohutult meeldib Tauno oskus Nõukogude korda portreteerida nii, et tulevad meelde aastakümnete tagused lõhnad, olmed ja mingid suvalised mälupildid, mida ainult tol ajal laps olnud inimene teada võib.

PS! Aga kas see poolakast sõber oli ka päriselt olemas?

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s