Aleksei Salnikov “Petrovid gripi küüsis”

Huh… lugesin seda raamatut neli kuud, õhtuti voodis enne magamajäämist. Hakkasin kuskil kevadel pihta, siis olin kuu aega Eestis, kuukese merel ja kui lõpuks tagumise kaane sulgesin jäi tunne, et kui mitu kuud, poolenisti unisena menetleda raamatut, kus tegelased on palavikus ja/või purjus, siis kogu see asi on kokku nagu mingi hallutsinatsioon ja üleüldsegi jäi mulle tunne, et midagi jäi nagu tabamata, sest seal oli mitu liini, millest mõnedel otsad kokku said, aga mõnedel mitte. Nüüd ma tegelikult loen seda raamatut teist korda, et vaadata, millest ma aru ei saanud, aga arvamust avaldada juba võiks. Muide-muide, juba esimese peatüki uuesti ülelugemisel said mingid lahtised otsad kokku sõlmitud, nii et mul on tohutud ootused hetkel terviku suhtes.

Kõigepealt on raamatuid, mida lugedes mõtlen, et küll tahaks vene keelt osata ja originaalkeeles seda lugeda. Salnikov kirjutab täpselt nii ja Erle Nõmme tõlge on ka nii hea, et kuidagi nagu sellist slaavi hõngu on tunda, aga see ei sega kuidagi, on vastupidi rikastav ja aitab õiget meeleolu luua. On rida väljendeid, mida lugedes mõtlen, et huvitav, kuidas see vene keeles oleks. Näiteks see koht, kus Petrova toimetab pojakesega ja Petrov seisab kõrval nagu hobune lõa otsas. Või näiteks kus noormehe kõrvad on külmast roosad ja pehmed nagu kassipoja käpapadjandid. Ei, üldse siin on palju sellist.

See oli eriline, segane raamat. Mulle õudsalt meeldis. See idee ka, et raamatukoguhoidja on sarimõrvar kuidas ta seda kõike esitas. Ja et torulukksepp joonistab koomikseid ja üldiselt mind tohutult intrigeeris, kui üks inimene tunnetab, et on küündimatu ning kuidas ta oma küündimatusest ja elus mitte edasi jõudmisest mõtleb. Ja siis veel päris naljakas oli see, mida Petrov arvas selle kohta, miks ta vanemad lapselast tahavad. Õigemini, et Petrov sai sigitatud ainult sellepärast, et saaks lapselapsi ja kui ta vanematel oleks mingi muu idee olnud, kuidas lapselaps saada, siis nad poleks Petrovi sigitanudki. Hissand, see kõik on nagu mingi sonimine, aga enda õigustuseks ütlen, et terve see raamat on mingi palaviku, päriselu, segaste mõtete, ebakaine oleku kollaaz.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s