Mudlum “Mitte ainult minu tädi Ellen”

Oh ma nii ootasin seda raamatut! Oli ootamist väärt. “Mitte ainult minu tädi Ellen” rabas mind kahe asjaga.

Esiteks see, kuidas see raamat on nagu oleks Mudlumiga istunud pikki suveõhtuid Muda talu köögis, vakstuga kaetud laua taga, joonud liitrite kaupa kohvi (sellisest spetsiifilisest tassist, mille sisemuses olev pruun kiht enam mingi pesemisega maha ei tule) ja meenutanud sugulasi. Kogu see liin, et suguvõsa koosneb ainult naistest, sest mehed on naised maha jätnud või ära surnud ja need meenutamised elusolevate nooremate sugulastega, mille käigus me meenutame samu kohti, samu inimesi ja paneme igaühe isikliku kogemuse põhjal mingit üldist puzzlet kokku ammusurnud inimeste noorusajast, unistustest, tegudest ja tegude võimalikest motiividest. Väga tuttav liin ja see tunne, et need meenutused lähevad puzzleks kokku peale väga pikki vestlusi, mis kestavad pikki tunde. Need on päris kvaliteetmeenutused ja -oletused. See kõik oli väga isiklik ja ilmselt siinkohal ma pole väga originaalne, sest paljud on arvanud, et see raamat puudutas isiklikult, aga mul oli see kuidagi nii isiklik, et oli tunne nagu oleks ise selle kirja pannud. Kas see on normaalne?

Teiseks mind rabas ja hämmastas positiivses mõttes, kuidas Mudlum kirjutab. See, et on üldse võimalik nii kirjutada ja et see kõik loetav on. Esiteks, et raamatul ei ole otseselt mingit struktuuri. Pigem ongi selline teavuse voolu tüüpi asi. Tavaliselt ma vihkan neid teadvuse voolusid, mis algavad kuskilt keskelt ja ei alga ega lõppe normaalse asja moodi ära. Aga Mudlumi teavuse vool oli nii huvitav ja selles raamatus see kuidagi pidigi nii olema. Eriti rabas mind lausete struktuur. Näiteks:

“Ja ma alles sain enam-vähem tasaseks platsi, no nii, et saab niidukiga rohkem kui ainult eest aiast, ega ma ei hoia ka seda niidukit sugugi, ta on mul selline nagu krossiniiduk, panen taga (sic!) üle kivide ja kändude ja seasonkme nii et pole asigi, tõstan ainult tera kõrgemale.”

“Trimmerit ma vihkan sügavalt ja hingepõhjast. Ma ei teagi miks, pole ju nii hirmus keeruline teda käima saada, kuigi natuke ikka on, ema kutsus vanasti külast abi, kui ta ei saanud saagi või trimmerit või ma ei tea mida käima tõmmatud. Selle trimmeri – Hecht on ta nimi -, selle ma ostsin ise mõni aasta tagasi, sellega pole rohkem trimmerdatud kui paar korda, esimene kord ta pandi meile tööle ja siis ma tõmbasin selle metsiku ala korra puhtaks, aga ma ei jätnud meelde, mis nupud ja kust.”

Ma mõtlen, et mida üks keskmine eesti keele ja kirjanduse õpetaja nende lõikudega teeks ja tehniliselt oleks see ju õige, aga Mudlumi stiili säilimise mõttes nii vale.

Ja siis mõtlen, et hissand kui häid raamatuid ikka vahel satub.

10 minutit hiljem. Sattusin lugema “Sirbist” Vilja Kiisleri arvamust ja mõtlen nüüd, et hissand kui hästi mõni oskab raamatutest kirjutada ja eriti täpselt väljendada üht mõtet. Kopeerin selle siia ära.

“Niisiis, nõnda nagu „Ellenis“ ei ole midagi ülearu, ei ole selles ka midagi puudu. Mäletamise olemus seisnebki mosaiiksuses, ebatäielikkuses, isegi teatavas suvalisuses, sest ei saa valida, mida mäletada. Ei ole võimalik mäletada seda, mida otsustatakse mäletada, mälus on ainult see, mis seal on, võta või jäta. Ilukirjanik Mudlum on omakorda teinud valiku sellest, mida mäletab, ja langetanud otsuse, mida näidata ja mida mitte. Ta ei tee nähtavaks paljutki sellest, mida mäletab, näiteks surma. Eluõhtute õõva õhkub määnduvatest majadest, korpas kohvikannudest ning aedade metsistumisest, asjadest, mis kuluvad ja katkevad, ning ruumidest, mis jahenevad, pudenevad ja varisevad.”

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s