George Orwell “Loomade farm” ja Elwin Brooks White “La tela di Carlotta”

Täiesti juhuslikult juhtus nii, et paari nädala jooksul kuulasin ERR järjejutuna “Loomade farmi” ja õhtuti voodis lugesime Hurmuriga “La tela di Carlotta’t” ehk siis “Charlotte’s Web”. Ja kuna mõlemas raamatus on kandev roll sigadel, tekkis mul siit kohe rida veidraid paralleele.

Raamatud on klassikud, mistõttu ei hakka siin sisu ümber jutustama. Klassikutest rääkides, “La tela di Carlotta” sai tellitud ja läbi loetud sellepärast, et “Diario di una Schiappa” ühes osas peab Greg kirjandusklassikat lugema ja tal on selle kohta omad mõtted ning üks neist on, et kui juba “Charlotte’s Web” kaant vaadata, on kindel, et üks kahest – kas tüdruk või siga – ei vea raamatu lõpuni välja. Niisiis, Nummikul ja Hurmuril tekkis tohutu huvi selle raamatu vastu ja et kumb siis välja veab. Öelge veel, et “Diario di una Schiappa” ei ole kirjandus, mida lapsed lugeda võiksid! Nii armsasti juhatas mu võsukesed kirjanduklassikani.

“Loomade farm” on õõvastav, masendav, nii eluline, aga muidugi helgem kui “1984”, mida ma eelmisel aastal inglise keeles uuesti üle pika aja üle lugeda võtsin ja sealt edasi pooleli jätsin, kus peategelased sisse kukuvad. Aga ma arvaks, et kõik, kes revolutsioonidest huvituvad, võiksid “Loomade farmi” läbi töötada. Ma ei tea ühtki revolutsiooni, mis sellise skeemi järgi arenenud ei oleks.

“La tela di Carlotta” oli ausalt öeldes selline raamat, et ma saan, aru, et 1952.aastal võiks selline kirjandus laste hulgas populaarne olla ja idee, et pudulojusel on mõtted või soov ellu jääda võis päris sensatsiooniline olla. Selles mõttes kindlasti hea raamat kirjandusajaloolasele menetlemiseks. Aga kas see tänapäeval ka lastele meeldiks? Mul tekkis näiteks mitu küsimust. Alustuseks Fern. Ta päästis sea ära, käis teda vaatamas. Alguses iga päev, hiljem harvem. Siiamaani kõik loogiline, aga siis see kõrvalliin, et Fern istub vaikselt laudas ja saab loomade keelest aru? Minu meelest täiesti skandaalne! Miks seda liini edasi ei arendata? Kui Fern räägib suurtele, et siga või ämblik seal vestlesid, siis kas see neile Fermi vaimne tervis nagu muret ei teegi? Ja kui Fern saab seast, lambast ja ämblikust aru, siis ilmselt mõistab ta ka liblikate, pääsukeste, siilide keelt. Mõelda vaid, milline võimalustest tiine teemaarendus lasti raisku minna!
Ämbliku liin on kohutavalt kurb, sai valatud pisaraid. Aga teisest küljest, kes ei heidaks hinge, kui on rohkem kui neljasaja lapsega maha saanud…

Lisaks Ferni teemalistele küsimustele tekkis rida küsimusi.
Kui Wilbur oleks “Loomade farmis” olnud, siis milline siga ta oleks olnud ja kas ta oleks jäänud selliseks vaguraks loomakeseks, kes oma elupäevad tänumeeles mööda saadab? Ehk et kui sama isik satub teise konteksti, kus ta on valitsetava asemel valitseva klassi liige, siis kuidas see mõjutab tema suhtumist ja käitumist teiste suhtes?
Carlotta oli ühest küljest tark ja heasoovlik, aga teise käega mõrvas kärbseid. Wilburil oli seda alguses raske mõista, aga hiljem ta leppis sellega. Arutlegem selle üle, kuidas on üheaegselt võimalik olla nii hea kui halb. Miks Carlottal üldse Wilburit aidata oli vaja?
Kas revolutsiooni head ideed on võimalik kuidagi elus hoida, et see ei korrumpeeruks? Kas kunagi üldse headus võidab kurjuse?

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s