Pif “…che Dio perdona a tutti”

Millest kiitmist alustada?

Alustagem autorist. Kuigi ma olen väga kesine telekavaataja, siis Pifi saated on juba ammusest ajast silma jäänud. Tal on selline omapärane intervjueerimise stiil – heatahtlik, naeratav ja justkui ohutu, aga küsimused on teravad. Tavaliselt intervjueerib ta igasugu omapäraseid tüüpe (näiteks Caro Marziano sari) ja kui keegi on tobe, siis Pifi küsimused on täpselt see rada, mida pidi intervjueeritav millestki aru saamata piinlikkusse olukorda sammub.

Arvan, et Pif on selline tore inimene, kellega oleks meeldiv reisile minna. Rahulik, vähenõudlik, koostööaldis, konflikte vältiv, samas leidlik ja teistega arvestav. Ta on kindlasti ka selline inimene, kellega oleks meeldiv vestelda, sest lugudest tal ilmselt puudu ei tule.

Võtame või see raamat jumalast. See oli nii huvitav! Kahe õhtuga lugesin läbi! Lugu räägib Palermos elavast keskpärasest 35-aastasest vallalisest mehest, kes otsustab suhte päästmise nimel jumala leida ja mis sellest kõigest saab.

Juba esimene peatükk, Arturo esimene kokkupuude jumalaga on puhas kuld. See juhtub 5.juulil 1982.aastal. Jalgpalli MM, Itaalia vs Brasiilia, mille Itaalia võitis ja tänu millele ta sai edasi poolfinaali ja hiljem MM-i võitis. Ma olen siin aastate jooksul Itaalias elades aru saanud küll, et 5.juuli 1982 on itaallaste jaoks tähtis päev, aga esimene peatükk, kus väike Arturo palavalt jumala poole pöördub ja palvetab, et Itaalia võidaks, oli naljakas lugeda ja samas hariv ka.

Edasi kulgeb Arturo elu tavalise katoliiklasena, kes käib kõik kiriku poolt ettenähtud katekismused ja asjad ilusti läbi. Pulmades, matustel, ristimistel tavaliselt esimese osa jumalateenistusest on kohal ja lõpu poole sätib ennast kiriku kõrvale kohvikusse istuma ning nende kohtade peal, kus jumalateenistusel midagi ütlema peab, pomiseb midagi üldist. Muidu aga töötab ta kinnisvaraagendina, mis tähendab, et tal tuleb väga ebakristlikul moel inimestele kärbseid pähe ajada.

Ühel päeval kohtab ta oma Südame Daami, Palermo rikaste ja ilusate hulka kuuluvat tütarlast, kes peab kondiitriäri, käib hoolsalt kirikus ja korraldab pühapäeviti haiglas jumalateenistust. Suhe on ideaalne, kuni hetkeni, mil pruut kuuleb, et Arturol ei ole meeles, mida jumalateenistusel täpselt öeldakse. Järgneb põhjalik pinnimine, mille käigus Arturo tunnistab, et ta on “katoliiklane nagu teisedki” ja usub jumalasse nii kõik teisedki (st päriselt on tal jumalast pigem ükskõik). Järgneb suuremat sorti tüli, mille peale Arturo otsustab oma Elu Armastuse päästmise nimel, et elab kolm nädalat täpselt jumala sõna järgi. Jumala sõna ammutab ta laste piiblilugude raamatust, mille on varastanud ülemuse poja leeritamise puhul korraldatud vastuvõtult.

Need kolm nädalat keeravad kõik pea peale, sest Arturo teeb asju, mida teised “korralikud katoliiklased” ei tee; ütleb välja tõdesid, mis paljastavad Palermo rikaste/ilusate/religioossete pealiskaudse, võltsi poole ja selle kuidas kirik ja võim üksteise kätt pesevad, jättes abivajajad jumala hooleks.

Näiteks ühel esimestel kristlikus meelsuses elatud päevadel näiteks sõidab Arturo pruudiga maapiirkonda pruudi sugulaste juurde külla. Päev enne on toimunud väike maavärin ja sõites kuulavad raadiost, et maavärinas pihta saanud linna ei jõua abi kohale. Pruut veel ohkab, et mõtle kui tobe ja kus see päästeamet nüüd on. Kuna nad sõidavad sellest linnast parajasti mööda, otsustab Arturo, et õige kristlase kohus on ligimest toetada, kuigi pruut toriseb, et neid oodatakse ju lõunale. Peab auto kinni, aitab maavärinas kannatanuid; kingib oma riided neile, kes ilma riieteta jäänud; kaasavõetud tordi kingib samuti maavärina ohvritele, kes ilma toiduta ja auto annavad maavärina ohvritele, et nad saaksid koduta jäänud inimesed sugulaste juurde viia. Niisiis jõuavad millalgi hilisõhtul bussiga pruudi sugulaste juurde kohale. Pruudil on oma sugulaste ees mõistagi kohutavalt piinlik, Arturo üle heidetakse üsna taktitundetult nalja ja kõik on väga pingeline ning ainuke, kes Arturo käitumist heaks kiidab, on üks poolearuline onu. Hiljem aga juhtub nii, et kui noorpaar Arturo autole järele läheb, võtab neid vastu linnapea delegatsioon, päästjatest inglitest ja nende kristlikust headusest kirjutatakse lehes artikleid ja pruudi isa kingib Arturole paari kingi, mis on nagu perekonda vastuvõtmise sümboolne zest. Segadused jätkuvad, pruut asub Arturot päästma, viib ta erinevate, tema perekonna ja võimuringkondadega seotud pühameeste jutule, kes üritavad Arturole mõistust pähe panna. Arturo vestleb nendega kristlusest ja jõuab veendumusele, et nad võivad katoliiklased olla, aga jumala sõna järgi nad ei ela. Samal ajal Arturo elab Arturo jumala sõna ja külvab tohutut segadust. Kuni sinnamaani, et Arturo ja Flora võtavad Aafrika immigrandi enda juurde elama ning muud taolist.

Lõppeb nii, et Arturo lastakse töölt lahti, Elu Armastus jätab ta maha, Aafrika immigrant ilmutab soovi põgeneda, Palermo rikaste/ilusatega läheb ta pöördumatult tülli. Tundub täielik läbikukkumine, aga tasapisi ilmneb, et tema kolm nädalat kristlasena on andnud paljudele inimestele inspiratsiooni ja julgust, et oma elu muuta ning talle endale samuti. Arturo kolib New Yorki, loob pere, asutab oma kondiitriäri ja kui vahepeal pole ära surnud, elab seal siiamaani õnnelikult edasi.

Kogu sellest kirjeldusest pole üldse aru saada, aga raamat on tegelikult tohutult naljakas. Sedasorti naljakas, et loed ja aeg-ajalt itsitad või norsatad kontrollimatult. Ma arvan, et see ongi Pif: tundub naljakas, aga teema on tegelikult tõsine. Arturo vestlused kristlaseks olemisest ja väljaütlemised on minu meelest tegelikult päris sisukad ja mõtlemapanevad. Need on küll kahe inimese dialoogina esitatud, aga julgen arvata, et see on autori arvamus katoliiklasest üldiselt.

Peale seda viienda juuli teemat, on erilised kuldsed hetked need, kui Arturo protsessioonil Jeesust etendama pannakse (terve see peatükk on üks sügav huumor) ja kindlasti “virgiinia opossum”. Kui Arturo ja Flora vahel tüliks läheb, peab Arturo isa talle loengu sellest, et on kaks looma, kes ellu jäämiseks surnut teesklevad – virgiinia opossum ja aafrika salamander. Selleks, et liik st abielu püsima jääks, peab mees tüli situatsioonis virgiinia opossumi eeskujul vaikima ja surnut teesklema. Seal on veel päris naljakas hetk, kus isa ja poeg teineteisest lahkuvad ja isa hüüab järele:”Pojake, mõtle liigi säilimisele! Mõtle virgiinia opossumile!” Kui peaks vastama küsimusele mida see raamat mu elus muutis, siis kindlasti seda, et virgiinia opossumist mõeldes hakkan alati muhelema.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s