Francesco Muzzopappa “Un uomo a pezzi”

Sellest raamatust räägiti raadios. Umbes et hissand kui naljakas raamat ja kuna itaalia kirjanduses leiab palju traagikat, muserdust ja muidu dickensit, aga vähe päikeselist huumorit, siis panin endale kohe kirja “uurida välja, kas ja kui naljakas SEE on”.

On naljakas. Päris naljakas kohe. Selline sarkastiline ja natuke absurdihuumor, läbiv joon oleks teatav detachment vaadeldavast olukorrast.

Raamat on vist enam-vähem autobiograafiline. Et raamat saaks enda eest rääkida ja et autori isik ei mõjutaks mu arvamust, siis – nagu Elena Ferrante soovitab – ei googeldanud ma autorit ja ei tea temast mitte midagi. Kui olen selle postituse lõpuni kirjeldanud, lähen ja vaatan, mis internet Francesco Muzzopappa kohta ütleb.

Niisiis, iga peatükk on pildike Milaanos elava noore mehe elust. Selles mõttes tüüpiline Milaano elanik, et ta on tegelikult pärit lõunast, Puglia regioonist. Iga peatükk on elupildike. Osati väljastpoolt tulija vaated Milaano igapäevale, osati Lõuna-Itaalia lapsepõlve mälestused: elu Milaano Hiinalinnas ja venelasest naaber; elukaaslane Carmen, kes toitub sojapiimast ja kapsast ning künnab vanakraamiturge läbi; juuksuriskäimise kogemus Lõuna-Itaalia ja Milaanos, esimest korda massaazis ja lugu tagurpidi jalgapandud püksikutest; järjekord Itaalia moodi ning parim – ja tõesti kohutavalt vaimukas – peatükk tomatite sissetegemisest Lõuna-Itaalias. Niipalju, kui ma tomatite sissetegemisest tean, on see ka absoluutselt tõepärane.

Kokkuvõttes, oli naljakas nagu lubatud ja kui keegi küsiks, et soovita mingit Itaalia-raamatut, siis ma täitsa soovitaks, kui see mingisse muusse keelde tõlgitaks. Hea lihtne lugeda ja vähemalt ei veeda tegelased oma päevi kroonilises rahapuuduses, sotsiaalses ebaõigluses, realiseerimata unistustes ja katoliku kiriku muserduses nagu tavaliselt itaalia-raamatutes juhtub.

Lähen googeldan ja olen kohe tagasi!

Nii.

Francesco Muzzopappa on interneti-kuulsus! Tal on Youtube’s armsad klipid “Fiabe brevi che finiscono malissimo” (“Lühikesed muinasjutud, mis lõppevad halvasti”). Need on päris naljakad ja lastele kohutavalt meeldisid. Haige absurdihuumor.

Lisaks on tal veel mitu raamatut ja mõnest pidada lausa film valmima. Note to self: kui raamatupoes näen, siis kaaluda järgmiste raamatute lugemist: esikromaan “Una posizione scomoda”, “Heidi” (selle võtaks kõigepeaöt), “Dente per dente”, “Affari di famiglia”.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s