Mudlum “Ilus Elviira”

Kohe alguses, kui lugema hakkasin, tuli meelde Alberto Moravia “La Romana”. Peategelane ja süzee on põhimõtteliselt sama – silmapaistvalt ilus, aga andetu, tahtejõuetu, samas hea südamega ja viisakate maneeridega tütarlaps kulgeb sedasi. Mingit suurt mõtet ta elus ei ole peale selle, et oleks kuidagi lõbus ja et keegi tahaks natuke temaga koos olla. Mõlema raamatu puhul keerasin lehti ja lugesin edasi peamiselt selleks et aru saada, kas nüüd nii lähebki lõpuni välja või äkki ikkagi juhtub ka midagi. Ei juhtu midagi.

Erinevalt “La Romanast”, on “Ilus Elviira” kindlasti lõbusam lugemine, on rohkem teravmeelsusi, huvitavamat keelekasutust ja läbis testi “suudan lugeda öösiti – peale pikka päeva ja teadmisega, et äratus on hommikul kl 6:40 – ja ei jäägi magama”. Samas puudus siin see filosoofiline sügavus, moraali üle arutlemine, mis teeb “La Romana” kirjandusklassikaks ja “Ilusa Elviira” toredaks lugemiselamuseks. Aga vähemalt ei ajanud Elviira mind nii närvi nagu Adriana. Eesti elu-olu kirjeldused olid ka nii armsalt kodused.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s