Charles Dickens “David Copperfield”

Alustasin selle hubase telliskiviga aprillis, lõpetasin juunis ja kohe armsaks sai see Viktooria-aegne seebiooper nende pikkade kuude vältel.

Esimene mõte, kui tagumise kaane õrnalt sulgesin, oli, et võtaks nüüd jälle Tolstoi või Dostojevski poole pealt midagi ette. Tolleaegne kirjandus – “D.C.” ilmus 1850.aastal – pakub minu meelest tihtipeale võrdlemisi ühetoonilisi karaktereid. Variant on olla ilus  ja hea või kole ja paha. Umbes nagu nukuteatri tegelased. Teatri elemendi juurde tulen kohe tagasi. Lühijutult ei ootakski teab mis oskuslikku karakteriloomist, aga 974 lehekülge peaks üht-teist juba võimaldama. Tolstoi ja Dostojevski kirjutasid inimloomust minu meelest paremini lahti, aga et kindel olla, peaksin uuesti ette võtma need “Sõda ja rahu” ja “Kuritöö ja karistus” ja muud taolised.

Samas tahaksin toonitada, et polnud üldse plaanis vanameistri suure töö üle nuriseda.

Meeldis Dickensi kirjutamise stiil. Teravmeeldused, peened kirjeldused ning huvitav oli tähele panna, kuidas ta igale peategelasele omistas isikupärase väljendusviisi – Mr Micawber ja tema “pecuniary liabilities”, ‘umble person Uriah Heep või Miss Trotwood’i “Stuff and nonsense!”. Aga muidu ka on ta päris terav pliiats. Näiteks selles kohas, kus Maldon teatab, et päevauudised on mõttetud, arutleb noor Copperfield omaette, et vanema eas on ta täheldanud, et mõned kõrgema seltskonna noored mehed ja naised evivad nii vähest huvi maailmas toimuva vastu, et nad oleks võinud vabalt tõuguna sündida.

Dickens on minu jaoks ühiskonnakriitiline kirjanik, tähelepanelik varase industriaalühiskonna ja Viktooria-aegse klassiühiskonna ebaõigluse kajastaja. “D.C.-s” on ühiskonnakriitikat vähem, vahest ehk viimastes peatükkides. Nagu ma aru saan on tegemist romaaniga, mis pole ei varane jutumeister Dickens ega hiline ühiskonnakriitiline Dickens. Industriaalühiskonna kriitika tuleb alles kusagil 50ndal peatükis esile. Ebaõiglusest samas puudu ei tule. Alates sellest, kuidas noort peategelast koheldakse, internaatkooli piinad (tänapäeval oleks see puha lastekaitse ja politsei juhtum) ja see aeg, kui noor David Londonis töötas (kujutlen Eesti Ekspressi esilehe uudist “Kasuisa võtab 10-aastase poisi koolist ära ja saadab ta Londonisse pudelipesijaks”). Palju on stseene, kus peategelast petetakse ja ta saab sellest aru, aga peab end liiga nooreks ja mittekellekski, et oma õiguste eest seista.

Hirmus huvitav oli rongiliikluse-eelse Inglismaa elu-olu kirjeldus. Kuna illustratsioonid olid ka esmaväljaandest, siis minu jaoks oli äärmiselt huvitav piltide pealt vaadata, kuidas tol ajal elati ja reisiti, tube sisustati ja riides käidi. Tegemist on kohati autobiograafilise romaaniga ning tihti viitab autor kohtadele Londonis ja mujal, kuidas need omal ajal välja nägid ning mis asutused ja asjad neis kohtades tema noorusajal olid.  Tolle aja elu-olu vallast oli ka advokaatide ametisse puutuv päris huvitav lugemine. Dickensi enda kogemus ja tema arvamused institutsioonide kohta on puha ajaloolise väärtusega.

Üks asi, mille üle nuriseda tahaks on aga see karakterite ühetoonilisus. Võib olla, et see oligi autori kavatsus, sest kohati on ka dialoogid üsna teatraalsed. Neid lugedes kujutasin elavalt ette, kuidas üks tegelane lavale astub, teine kardina taha tõmbub jne. Kui see oligi asja mõte, siis ma ei nurise.
Näiteks Uriah Heep ja Murdstone’d on kogu aeg õelad, kogu see Canterbury, Doveri ja Yarmouth’i kamp on hingepõhjani head inimesed, terve talupojamõistuse esindajad, töökad ja jumalakartlikud.
Aga naistegelased ajasid mind pisut kärsituks. Kuni lõpuni ootasin, et kas midagi huvitavat ka sellest areneb, aga ei midagi. Noored abiellumiseas naised (Agnes, Dora, Sophie) olid ilusad, roosapõsksed, head, süütud, teiste eest hoolitsejad ja kodukolde soojendajad. Agnes veel vahel õhtul kamina ees võttis raamatu kätte  – aga mõistagi ainult peale seda, kui oli isa põlvedele sooja teki pannud. Vaene Dora jällegi oli nii rumal, et isegi kapsaussil on rohkem selgroogu või mõistust. Aga ta on ilus ja hea ning oskab laulda, mis teeb temast positiivse kangelase.  Arvestades, mis tol ajal Inglismaal toimus, arvan, et see oli poliitiliselt korrektne naise ideaal. Vanatüdrukud (Miss Trotwood, Miss Murdstone, Miss Dartle, Dora tädid ja kääbusnaine) on ekstsentrilised, asotsiaalse käitumisega, tõe välja purskajad, aga muidu pisut helgemad pead, kui abielunaised. Ja siis olid veel langenud naised (Emily, Martha), kelle kogu eksistents oli üks lõppematu ahastus, pisarate valamine, juuste katkumine ja häbi oma pattude pärast. Raamatu ilmumise ajal olla Inglismaal käinud agarad Austraaliasse ümberasumise kampaaniad ja mõistagi, mida ikka teha ühe sarivõlgnikuga (Mr Micawber) ja prostituutidega  – Dickens saadab nad kõik Austraaliasse asumisele, silma alt ära.

Lõpetuseks huvitav lugu oli ja nagu ikka, see poleks ju õige raamat, kui lugu ei lõppeks sellega, et peategelane leiab 900ndal leheküljel armastuse, mis oli enam-vähem juba 300ndast leheküljest ta nina all ja kõigile kõrvalseisjatele päevselge.

 

 

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s