Peter Pomerantsev “Nothing is True and Everything is Possible”

20200422-IMG_2048Üks selliseid raamatuid, mis täidab hinge ebamäärase rahutuse, masenduse ja jõuetusega. Konkreetselt on juttu Venemaast ja enamus sündmusi toimuvad Moskvas, kus laiutavad uus raha, korruptsioon, vägivald ja halb maitse. Kõik mis on ilus ja hea, tallatakse jalge alla. Armastus, headus, tsiviliseeritus – need on kõik aknast välja visatud. Tõest me ei räägigi. See on ammu välja surnud.

With no idea of the future left, facts become unnecessary. They are, after all, unpleasant things, reminders of one’s mortality and limitations.

Autori – Londonis üles kasvanud Vene emigrantide järeltulija – mälestused algavad selle aastatuhande algusest, kui ta sõidab Venemaale “Lääne televisiooni” tegema. Iga peatükk on üks lugu. Näiteks oligarhe jahtiv kaunitar, sektid, firmade ülevõtmine, poliitiline tsensuur, Vene-Lääne antagonism. Mida edasi, seda tumedamaks toonid lähevad. Väärtuste puudumine, tõe surm, vaimsed deliiriumid, ajaloo ümberkirjutamine, süütult surnud ja üldiselt üks lõpmatu mädapaiseid täis hädaorg. Aga ei peatuta ainult inimestel. Autoril on väga tundlik esteetiline närv, ta jagab lugejaga oma ängi Moskva linnaruumi kolestumise pärast:

The demolition ball keeps the time of the city, a metronome that swings on every corner.

Peatükiga Moskva linnaruumist tõi autor minu meelest poliitilise mädanemise ja ebaõigluse teema hästi tõhusalt tavalise inimese tasemele, kirjeldades Moskva armsaid vanu kvartaleid ja majakesi.

There is no pomposity on the Street-of-All-Fridays. It is full of little two-storey, nineteenth-century mini-mansions, leaning higgledy-piggledy on each other like happy drunk friends singing on their way home to a warm bed.

Ja siit edasi sellest, kuidas nende armsate majakeste elanikel pole reaalseid omandiõigusi. Kuidas nende majad lammutatakse ja asemele ehitatakse maitsetud lossid või lausa tühjalt seisma jäävad pilvelõhkujad, sest ehitus on parim rahapesu viis. Nii need elanikud patrullivad öösiti oma kvartalis ja otsivaid süütajaid, sest levinum viis tüütutest majaomanikest lahti saada on maja põlema panna. Mulle läks südamesse kodanikuaktivist Aleksander Mozhayev, kes päästab (või siis üritab päästa) vanu maju lammutamisest, korraldab õhtuseid jalutuskäike Moskva ajaloolistesse kvartalitesse ja sisehoovidesse ning räägib huvilistele nende paikade ajaloost. Kohe tuli meelde meie Muinsuskaitse liikumine vene aja lõpust:

So Mozhayev’s walks become more than just about architecture, but about the way the whole society is governed. The glossy Moscow magazines that would never dare touch big politics instead talk about urban policy as a metaphor: ‘Give us back our city,’ they write, and through that express their much more general discontent.

Raamat algab Moskvas, aga lõppeb Londonis ja maailmas üldiselt. Venemaalt väljatoimetatud raha, mida Läänes puhtaks pestakse ja seesama Lääs, kes arvab, et on Venemaale mingi moraalne majakas või üldine eeskuju, pigistab silmad kinni, võtab kõik selle raha vastu ja arvab, et on midagi saavutanud, saamata absoluutselt aru, et tegelikult näidatakse talle keskmist näppu.

Pomerantsjevil on teine raamat ka – “This Is Not Propaganda: Adventures in the War Against Reality”. Ma teadsin kohe, et kui ma SELLE läbi loen, olen kohe pikalt masenduses ja paranoiline ning sellepärast oli Venemaa-raamat teadlikult valitud, et nagu väiksem doos masendust või nii. Lõpetuseks arvan, et Venemaa raamat oli päris paras annus masendust ja hetkel ma rohkem ette ei võta.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s