John Banville “The Sea”

20200414-IMG_2044Raamatuga “The Sea” on John Banville suutnud hakkama saada imetabasega – kirjutada raamat ühest võrdlemisi ebasümpaatsest vanamehest, kes saadab oma igavaid päevi mööda ühes igavas kohas mere ääres ning täiesti arusaamatul moel on see huvitav.

Alustuseks tõmbas John mul vaiba jalge alt kõigi nende keeruliste sõnadega! Meenus kohe vanameister Milne, kes rõhutas, et kirjanik peab kirjutama lihtsalt ja nimetama asju nii nagu nad on. Vaene Milne keeraks küll hauas ringi, kui ta seda raamatut lugema peaks. Toon näiteid. Peategelane vaatleb naistegelast ja tema tähelepanu köidab “tight black bulge at the upside-down apex of her lap”. Pidin ikka mitu korda üle lugema, et mida sellega öelda taheti ja kui päris aus olla, siis ma siiani pigem aiman kui et saan aru. Või näiteks inimest tabab “a sudden paroxysm of disgust”. Osa sõnu on vajalikud, et mingit väga täpset emotsiooni edasi anda ja selles suhtes imetlen Banville’i leksikaalset ampluaad, aga on ka sõnu, kus mul tekkis küsimus, et miks mitte lihtne “layer” vaid “skim” või näiteks “croon” mitte “hum”,  “concourse” mitte “crowd” või “foible” mitte “weakness”.

Üldiselt raamatu lugemist need keerulised sõnad ei seganud. Aga kuna karantiinis on aega küll ja raamatukogu ei taha niipea oma eksemplari tagasi, võtsin kätte ning kirjutasin välja kõik sellised sõnad, mida ma tõlkida ei oskaks, kui peaks neid üksinda, väljaspool konteksti kohtama. Päris tore meelelahutus ja kindlasti palju uusi ideid scrabble jaoks.

Banville stiil on selline, et alguses ajas see eputamine mind närvi. Kõik need keerulised sõnad ja “juhuslikud” viited Bonnardile,  Fauré nokturnidele ja Puškinile tundus mulle pretentsioonikas enesele aplodeerimine, maskeerimaks asjaolu, et tegelikult jutul erilist sisu ei ole. Siis aga mõtlesin, et Banville’i võiks lugeda aeglaselt ja aega võttes – karantiin on ideaalne ajastus! Tema stiil on introvertne, kontempleeriv, tundlik. Jutuvestjana dikteerib tema tempo ja sunnib sind oma aeglase, mõõdetud kulgemisega sammu pidama hoides lugejat lõa otsas ebamäärase vihjega millelegi, mis peaks kohe-kohe juhtuma. Lõpus tuleb isegi üks päris omapärane puänt.

is
Niisiis, kokkuvõttes hakkas lausa meeldima ja ma lugesin selle raamatu kaks korda läbi. Esimene kord sisu pärast ja teine kord stiili pärast. Goodreadsis keegi kommenteeris, et Banville on “kirjanike kirjanik”. Banville’i hindab lugeja, kes võõrsõnade leksikoni niisama nalja pärast lehitseda armastab, kes tunneb rõõmu sellest, kui avastab erinevates keeltes ühiseid sõnu või näiteks saab aru, kust keelest miski sõna tuli ning kes tunneb lõbu sellest, et lihtsaid mõtteid imelike sõnadega edasi anda. Kas ma oleksin seda raamatut kaks korda lugenud, kui ma kodus kinni poleks? Kahtlen. Selles mõttes, jah, aitäh karantiin. Ma poleks ilmselt neid pildikesi ka joonistada jõudnud. Vannis lebav naine on Bonnardi sarjast “Naine vannis”.

Lugu ise on nii igav ja vähelubav, et sellel ei oskagi nagu eriti peatuda. Hilises keskeas, kerge alkoprobleemiga enesekeskne intellektuaal veedab igavaid, halle sügispäevi ühes igavas kohas. Ta leinab oma naist ja meenutab sündmusi, mis selles Igavas Kohas tema lapsepõlves juhtusid. Küll aga imetlen taas Banville oskust juttu vesta. Põimuvad kolm liini – hilissügisesed päevad inimestest tühjaks jäänud kuurortlinnakese luitunud kodumajutuses; tema naise viimane aasta haigena, diagnoosi teadasaamine ja surm;  lapsepõlve-liin ja tol ajal aset leidnud tragöödia, mis oli tegelikult ajend sinna Igavasse Kohta minemiseks. Valdav meeleolu ongi meenutamine, seosed erinevate mälestuste vahel. Mälestused ja olevik põimuvad ajendatuna mingist aistingust, lõhnast või sellest, mis meri parajasti teeb. Ma kohe imetlesin, kuidas ta need kolm liini kokku põimis nagu  palmiku.

Banville pole otseselt minu stiil, aga mul on hea meel, et selle raamatu kaudu temaga tuttavaks sain. Kirjanikuna on ta minu jaoks nagu keegi, keda juhuslikult kohtad, mingis mõttetus, sunnitud olukorras – näiteks istub lennukis su kõrval. Tunned, et teie vahel puudub igasugune ühilduvus, aga samas see ebamugavus suhtlusel tekitab mõtteid ja seoseid, milletaolised tekivad ainult siis, kui oled sunnitud mugavustsoonist väljuma.

20200414-IMG_2046

Note to self: vaadata järele, kas  “The Time Pieces: A Dublin Memoir” on väärt lugemist.

 

 

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s