Georgina Howell “Queen of the Desert. The Extraordinary Life of Gertrude Bell”

downloadMõnest inimesest loed ja ta inspireerib – näiteks Tove Janssoni eluloo lugemise ajal tekkis mul vastupandamatu soov mere ääres jalutada, kajakaid visandada ja seintele Muumioru tegelasi joonistada. Mõnest inimesest jällegi loed ja see kõik on äärmiselt köitev, aga temaga on raske suhestuda, sest ta liigub minusuguse lihtsureliku jaoks täiesti ulmelistes dimensioonides. Gretrude Bell kuulub nende hulka.

Ma arvan, et ta oli üliinimene, superhuman. Ülikõrge intellektiga, füüsiliselt tohutult tugev, rikas nagu kröösus, ilus nagu inglise roos ja stiilne nagu prantslanna. Mõõdukalt pingutades oleks ta võinud maailmakunniks saada. Vaid üks takistus seisis ta teel – oma õnnetuseks sündis Gertrude Viktooria-aja Inglismaal naisena. Tal ei olnud õigust valida, kinnisvara omada ja kedagi kohtusse kaevata.  Ka hariduse omandamine polnud hea toon. Valitsev seisukoht oli, et “the overtaxing of woman’s brain would lead to the deficiency of reproductive power” (Herbert Spencer).  Kui ta oleks abiellunud, oleks ta kaotanud õigused oma varale ja oma sissetulekule. Ma arvan, et see ilmselt seletab, miks ta rikka pärijannana abielluma ei kiirustanud ja miks ta oli oma elupäevade lõpuni spetsialist tagatoas ja suhtekorraldaja kohvinurgas. Samal ajal kui temast kõvasti ebakompetentsemad mehed said oma töö eest tasu, feimi ja respekti.

Enne, kui ma Gertrude kohta lugema hakkasin, märkasin siin-seal retsensioone along the lines of: “Nii võimekas inimene ja kuidas temast midagi ei teata? Ja kuidas on võimalik, et ta valitsevat olukorda arvestades ja naisena niipalju ära tegi?”. Sellest raamatust sain vastuse neile kahele küsimusele, mis mind eelnevalt intrigeerisid.

Kuidas ta nii palju ära tegi, arvestades, et ta sündis Viktooria-aja Inglismaal naisena ning võttes arvesse, et ta põhisaavutused on seotud Araabiamaadega, kus naised praegugi veel pudulojuse tasemel on?
Ta tegi tõesti palju. Esimese naisena lõpetas Oxfordi ülikooli cum laude’ga (First in Modern History). Esimesena tõlkis pärsiakeelset luulet inglise keelde.  Vallutas Alpides rea mägesid, mida seniajani ja veel 25 aastat hiljem peeti vallutamatuks ja seda kusjuures pikas seelikus, mille ta jättis alles viimasel hetkel enne tippu ronimist laagrisse, kui oli kindel, et ükski elus hing vastu ei tule. Tegi viis kõrbeekspeditsiooni, viimase neist täiesti kaardistamata piirkondadesse, kust ükski õhtumaine seikleja veel elusalt tagasi polnud tulnud. Esimese Maailmasõja ajal juhtis Punase Risti kontorit imetlusväärse tõhususega ja leiutas rea administratiivseid parendusi, mille peale keegi polnud enne tulnud. Muuhulgas valdas suurepäraselt kuute keelt, oli andekas aednik, silmapaistev kartograaf ja arheoloog, osav fotograaf ja lõpetuseks tema kõige suurem saavutus – iseseisva Iraagi riigi loomine.

Kuidas ta seda kõike tegi? Alustuseks muidugi intellekt ja erakordne füüsiline tugevus. Araabiamaades aitas kindlasti tema peen arusaam hõimudevahelistest dünaamikatest ja taiplikkus kõrbe-etiketi suhtes, aga ilmselt kõige tähtsam element oli ta isa paks rahakott. Nagu Gertrude ise kirjutas:“Your safest course of action in the desert is to let it be known that you come of great and honoured stock”. Mind tohutult intrigeeris juba ette, et kuidas ta seal araabiamaades hakkama sai ja vastus on – reisis nagu kuninganna.  Karavan, teenrid, saatjaskond, telgid, mööblid-voodid-vann, õhtutualetid-juveelid. Alati pidas ta meeles sheikidele kalleid kingitusi teha ning vaenulikku territooriumi läbides palkas – kõrbe-etiketti silmas pidades – kohaliku hõimu esindaja endale saatjaks, et rünnakut ära hoida. Aga ikkagi erakordne taiplikkus ja julgus.

Vastuseta jääb minu küsimus: kas ta ise teadis, et ta rakendas Blue Ocean Strategy’t (või misiganes nime ta sellele oleks pannud)? Ma arvan, et intelligentse inimesena ta tegi teadlikke valikuid, mitte ei jooksnud niisama kire ajel näiteks mägedesse või Araabiasse. Ma arvan, et ta oli teadlik sellest, et näiteks Briti Impeeriumi poliitikas või majanduses oleks tal olnud mõttetu konkureerida.

Blue Ocean Strategy oli minu noorusaastatel all the rage. Meid kõiki sunniti seda raamatut strateegiapäevade tarbeks lugema. Väga kokkuvõtlikult tähendab Blue Ocean Strategy, et sa lood ise uue turu, mida teised veel avastanud ei ole selle asemel, et olemasoleval turul vanade olijatega konkureerida. Arvan, et Gertrude huvialad – mäed, arheoloogia ja Araabia –  olid 20.sajandi alguse kontekstis avastamata valdkonnad; sellised ekstsentrikute teemad, mida vast ei peetud eriti prestiizikaks. Kui tolle aja Tähtsad oleks neis valdkondades mingit potentsiaali näha osanud, oleks tal meestega konkurentsis päris kibedaks läinud ilmselt. Niisiis, esimesele küsimusele leidsin vastuse. Ta rakendas Blue Ocean strateegiat, astus olemasolevalt “turult” välja ja leidis endale uue “turu”

Teine küsimus: miks temast midagi ei teata, arvestades, kui palju ta ära tegi? Esiteks kindlasti sellepärast, et ta ise vältis hoolikalt ajakirjanikke ja rambivalgust. Teiseks ilmselt just sellepärast, et ta oli enamasti nähtamatu spetsialist tagatoas. Kolmandaks, leidsin sobiva tsitaadi raamatust:“the ignorance of the West about the Middle East was equalled only by its lack of interest”. Saja aastaga on Läänemaailmas selles suhtes vähe muutunud ja arvan, et see selgitab, miks me temast ei tea. Kuuldavasti Iraagis olla ta üsna au sees, aga mul pole võimalik seda järele kontrollida, eriti siin karantiini tingimustes, kui ei saa kodust 800 meetri kauguselegi jalutada ilma koera või tõendita.

Kindlasti ei saa üle ega ümber sellest, et oma nooruspõlves oli ta naistele hääleõiguse andmise aktiivne vastane. Ma arvan, et mõistan, miks ta nii suhtus, aga ilmselgelt ei olnud ta selles vallas teab mis Blue Ocean.

Kujutan ette, et arutluskäik oli umbes selline. Okei, anname kõigile naistele hääleõiguse. Aga Gertrude oli oma kasuema heategevusliku töö kaudu hästi kursis sellega, mis tingimustes ja viletsuses tolle aja töölisklassi naised elasid. Esiteks enamus olid kirjaoskamatud. Ja need vähesed, kes lugeda oskasid, ei saanud end ometi koduse majapidamise kõrvalt poliitikaga kurssi viia. Niisiis, mis mõtet oleks olnud neile kirjaoskamatutele paljasjalgsetele hääleõigust anda? Hästi, anname hääleõiguse naistele, kellel on omand. Omand eeldab ilmselt ka mingit kirjaoskust ja elementaarset haridust. Aga abielludes läheb naise varandus ju tema mehele, järelikult abielludes jääks ta hääleõigusest ilma. Järelikult valimas saaks käia ainult vallalised rikkad naised. Neid aga on ilmselt nii vähe, et see ei muudaks poliitilise diskursuse mõttes midagi. See ei tulnud tolle aja tingimustes kõne allagi, et võtta vastu seadus varade lahususe kohta, sest seda oleks otsustama pidanud mehed, kelle ilmselt polnud mingit huvi.
Kõik on arusaadav, privilegeeritute klassi kuuluv daam ei näe otsest praktilist vajadust ega võimalust olukorra muutmiseks. Aga ikkagi, miks neis vastukampaaniates osaleda? Ja mis argumentidega? Sellest ma ei saa hästi aru ja mulle tundub, et raamatu autor on kuidagi erakordselt napi- ja leebesõnaline sel teemal.
Paistab, et hiljem Iraagis tegeles Gertrude küll päris aktiivselt naiste olukorra parandamisega. Küll mitte õiguste andmise vallas, aga oli Bagdadis aktiivne haiglate ja tüdrukute koolide asutaja. Üks Gertrude sõbrannadest olla öelnud, et hilisemas eas olla Gertrude arvanud, et see naiste hääleõiguse vastukampaanias osalemine olla olnud amüsantne nooruserumalus.

“Amüsantsest nooruserumalusest” hoolimata imetlen Gertrude visiooni, tarmukust ja osavust Iraagi riigi teemal. See oli üks metsik maa, vaenujalal olevatest hõimudest asustatud. Neil puudus tõsiseltvõetav rahvusliikumine ja reaalsed liidrid. Leida sealt tikutulega väärikas kuninga-kandidaat ja ta (suhteliselt) demokraatlike valmiste teel võimule aidata on uskumatu saavutus. Ja seda kõike peenetundeliselt, kõiki neid vaenulikke asjaosalisi lepitades. Ainult üliinimene on selliseks asjaks võimeline. Iraagi teemal jällegi tuleb tähele panna autori napi- ja leebesõnalisust, sest võrreldes raamatuga “A Line in the Sand” jääb täiesti mainimata, mis asjaoludel inglastel Iraagis oli vaja kohal olla ning kuidas nad araablaste ja prantslastega mahhineerisid. Põgusalt mainitakse Sykes-Picot kokkulepet ja aarablaste suhtes heasoovlike inglaste ängi selles suhtes, kuivõrd nad on teadlikud sellest, et kasutavad araablaste iseseisvuspüüdeid ära selleks, et sõda võita, aga on ka juba kindel, et kui sõda võidetud, ei kavatseta lubadusi pidada.

Taaskord näeme Esimese Maailmasõja lõpu lainetustes, kuidas poliitikud külvavad katastroofi seemneid ja kompetentsemad isikud vaevlevad ängistuses. Näiteks Gertrude kirjutab kolleegile:“It’s like a nightmare in which you foresee all the horrible things which are going to happen and can’t strech out your hand to prevent them.” Eriti puudutab see Palestiina ja kurdide küsimust, mis nüüd, 100 aastat hiljem, endiselt kobrutab. Mul on hea meel, et Gertrude seda kõike nägema ei pea.

Kokkuvõttes huvitavalt kirjutatud, lihtsalt loetav raamat. On tunda naiselikku lähenemist, Gertrude riietest ja kodude sisekujundusest saame päris põhjaliku ettekujutuse. Ma siin ennist juba nurisesin autori napi- ja leebesõnalisuse üle, aga kui juba hakkasin, siis nurisen lõpuni. Näiteks alguses ta mainib, et Gertrudel olla olnud palju vaenlasi ja  kui ta oma Araabia-reisidelt kodus käis, magas ta aiamajas, revolver padja all. See oli väga intrigeeriv, aga kuni lõpuni ei tulnud välja, kes need vaenlased siis olid.

Lõpetuseks, kuna ma siin karantiini tingimustes seda kõike kirjutan, mil ikka armastatakse 1918.aasta pandeemiat meelde tuletada, oli huvitav märgata, et va kurikuulus Mark Sykes suri sellessesamasse pandeemiasse Pariisi rahukonverentsil. Ja üleüldsegi, kuidas neil tuli mõttesse pandeemia ajal kõik need inimesed Pariisi kokku ajada?

Lugeda: Gertrude Bell “The Desert and the Sown”, Margaret Macmillan “Peacemakers”, E.M. Foster “A Room With a View”.

 

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s