Oscar Wilde “The Happy Prince and Other Stories”

20200228_162050Ei teagi, kas olen vahepeal vanaks jäänud või pole tuju see õige, aga seekord Oscar Wilde ei avaldanud erilist muljet.

Tegemist on kogumiku Wilde muinasjuttudega, mis ta oma poegadele kirjutas. Kenad jutud, hästi kirjutatud. Aga mind segas, et skeem oli kogu aeg sama – karjuv ebaõiglus, muinasjutulised ja luksuslikud detailid, millel põhjalikult peatutakse, paar vaimukat dialoogi, õnnetu/traagiline lõpp. Siinkohal sooviks end väljendada nagu Hurmur ühel õhtul:”Emme, kas sa räägiksid seekord mõne sellise loo, kus verd ei valata, kõik on rõõmsad ja lõpp on õnnelik.” Ma ei tahaks Oscari suhtes ebaõiglaselt kriitiline olla – vaesel mehel oli niigi jamasid kaelas – aga mulle meeldivad teised tema raamatud ja näidendid rohkem.
Selle raamatu pärl oli minu jaoks hoopis Micheal Mac Liammoiri kirjutatud eessõna, kus ta Oscar Wilde lahti mõtestada üritab ning visandab teda kui südamlikku jutuvestjat, kelle sisemised ebakindlused on osavalt peidetud vaimukuse ja ekstsentrilisuse kihtide alla.
Retooriline küsimus: kas ma olen ainuke inimene, kes loeb raamatute eessõnu ja kodumasinate kasutusjuhendeid?

Note to self: lugeda Vyvyan Hollandi “Son of Oscar Wilde”.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s