Nüüd ma tahaks küll teada, kes selle raamatu seal Euroopa raamatukogus lasteraamatute riiulile pani.
Esialgu vaatasin skeptiliselt, et mingi järjekordne vanade muinasjuttude töötlus. Siis hakkasin lehitsema ja jäingi lugema. Ron on võtnud klassikalised muinasjutud ja neist oma äranägemise järgi midagi teinud. Mõni on täiesti uues, tänapäevases kuues (The Little Match Girl, The Ugly Duckling). Mõni jutt jällegi on võetud kellegi kõrvaltegelase prisma läbi (The Stepsisters, Thumbelina: The Mole’s Story, Rapunzel). Lõpetuseks enamuse muinasjuttude paha peategelane Hunt esitab oma nägemuse sellest, kuidas tegelikult asjad on. Ütleks, et Hundi jutus on iva.
Need vanad head muinasjutud on kõik üsna graafilised lood, nii et selles mõttes ei peaks üllatuma, aga autor on osanud neist kõik õnnelikud lõpud, glamuuri, rääkivad loomakesed ja muu sekeldamise maha kraapida ning alles jääb peamiselt tume ja verine ning lõpud, mis ei ole tegelikult õnnelikud. Isegi, kui lõpp on õnnelik, ei ole seal millegi üle rõõmustada. Vaadakem:
Mõned tegelased on esitatud hoopis uue prisma läbi. Hanselist ja Gretelist said sarimõrvarid, Sinihabeme naine oli selline… raha pärast abielluja tüüp ning Printsess Herneteral tegi plaani, kuidas abielukohustusi vältida, sest tundlik nahk ei võimalda seksida.
Kogumiku pärl oli minu jaoks “The Little Match Girl”:
Ja nüüd on igavesest ajast igavesti nii, et kui keegi surmast räägib, tuleb mulle vältimatult meelde muti monoloog:
Katu loeb 