Tuula Karjalainen “Tove Jansson: Work and Love”

Ma arvan, et kellele vähegi Tove Janssoni loomingust midagi korda läheb, peaks selle raamatu läbi lugema, sest see avardab tohutult silmaringi. Mulle tõi selle teose jõuluvana ja täiesti juhuslikult viis päeva varem olin raamatukogust haaranud kolm itaaliakeelset kogumikku Mumin koomiksitega (jajah, itaalia keeles ei ole ju pikki täishäälikuid). Mõtlesingi tol hetkel, et ei tea, kas need koomiksid on samuti Tove tehtud või on keegi raamatute sisu põhjal koomiksid teinud, et kuidagi odavat populaarsust kokku rehitseda. Kõige muu hulgas sain kohe teada, et koomiksid olid Tove töö ja sealhulgas esimene töö, mis andis talle aastateks kindla sissetuleku ning millest tal lõpuks nii villand sai, et ta palus ennast sellest kohustusest vabastada. Õnneks ta väike vend  Lars tuli ja kündis selle koomiksite vao lõpuni. Anyhow, varsti kirjutan ka koomiksitest lähemalt, kui need loetud saavad. Need edenevad aeglaselt, sest Hurmur tahab hirmsasti, et ma neid talle ette loeks ja kõrvalt Roku kogu aeg pahvatab along the lines of “MISASI see on?!” või “Kas see on mingi filosoofia?” või “Katu, oled sa ikka kindel, et see on lasteraamat?”.

Janssoni raamatutega on nii, et kuigi ma tavaliselt arvan iga loetud raamatu kohta midagi, siis tema omad kuidagi puudutavad mingeid väga isiklikke ja sisemisi hingekeeli või paneb ta lihtsatesse sõnadesse mingi ebamäärase tunde või mõtte, mille kohta olen arvanud, et see on ainult minu isiklik asi, kuskil sügaval põhiväärtuste tasandil, mida pole õieti tundnudki vajadust kellegiga jagada. Vot ja siis kui midagi lõpuks arvama peab, siis üldine tunne on, et “ooo….” ja peale seda “vahest ma peaks teist korda üle lugema, et mõtteid korrastada…”. Ja siis tulevad juba uued raamatud ja sündmused peale, aga ma luban, et tänavu proovin Tove Janssoni raamatud uuesti üle lugeda ja arvamuse formuleerida.

Niisiis, ma olen juba ammu tahtnud teada saada, kes on see Tove Jansson nende eriliste raamatute ja piltide taga.

Üldiselt arvan, et Tuula on Tove portreteerimisel olnud delikaatne ja respekteeriv ning suutnud hoida peenelt tasakaalu loomingu ja isikliku elu vahel.
Tove, keda me selle raamatu kaudu tundma õpime, on ainulaadne multitalent – maalija, graafiline kunstnik, kirjanik, teatrikunstnik ja ühtlasi võimeline ilma pikema jutu ja fanfaarihelideta mõne maja ehitama. Lisaks on ta inimesena tundlik, intelligentne, praktiline, vähenõudlik ja üldiselt kõigi vastu kena. Omalt poolt, pilte vaadates, lisan, et ka silmapaistvalt stiilne ja ilus inimene. Tema sõprad ja suhted on raamatus toodud fotode peal suhteliselt pussakad tüübid temaga võrreldes. Ei-ei, ärge minust valesti aru saage – kindlasti intelligentsed ja head inimesed, lihtsalt mitte nii stiilsed kui Tove.

Mulle meeldis, kuidas illustratsioonid olid valitud ja see ka, et need ei olnud kuskil keskel koos, nagu tavaliselt juhtub, vaid asjassepuutuva jutu juures.

Kui see raamat eesti keeles välja tuli ja sellest siin-seal rohkem kirjutati, siis keegi kurtis, et liiga palju on homoseksuaalsusest juttu. Umbes selles mõttes, et nii mitmekülgne inimene ja kuidas nüüd ainult sellest räägime. Mulle isiklikult jäi mulje, et see teema on täpselt tasakaalus kõige muuga ning autor selgitab rohkem kui üks kord, et Tove ei eksponeerinud ennast kuidagi ega tundnud end mingi liikumise lipulaeva või eestkõnelejana. See oli lihtsalt tema elu ja kõik. Samas, kui Tovest kui kunstnikust räägime, siis peaks seda arvesse võtma, sest lähedased suhted mõjutasid tema loomingut.

Päriselt ma ei teadnud Tove Janssonist sisuliselt mitte midagi, nii et ahhaa-hetki oli palju. Siin nad on.

Mõistagi oli huvitav see, millised pärisinimesed Muumioru tegelaste jaoks inspiratsiooni andsid. Vahest see Tutsiku ja Lipsiku punase rubiini teema oli küll selline, et ma poleks elus osanud seda nii lahti mõtestada nagu Tuula Karjalainen seda teeb.

Äärmiselt kaasahaarav oli Tove loominguline lapsepõlv ja see, kuidas kodune olukord mõjutas tema väärtusi, kunstnikuks kasvamist ning suhtumist perekonda ja abiellumisse. Huvitav on jälgida Tove isikliku dilemma arenguid teemal “abielu või kunst”, sest mõlemaid ei saanud. See karm reaalsus, et kui kaks kunstnikku leivad ühte kappi panevad, siis mees on kunstnik edasi, aga naisest saab “kunstniku naine”.  Kokkuvõttes kukkus minu meelest ju päris kenasti välja, et ta ühiskonna poolt pealesurutud mees-naine-mudelist välja astus.

Sõjad avaldasid talle nii emotsionaalselt kui loominguliselt tohutut mõju. Sõjad mõjutavad kõiki, aga Tovet mõjutasid nad nii, et tal oli vaja koleda reaalsuse eest kuhugi põgeneda ja looming aitas. Tundliku inimesena kannatas ta palju, jälgis teiste hingeseisundeid. Parjasti loen teise käega  “Komeet Muumiorus” koomiksit, kus on silmnähtavalt sõjaegset hullust sisse pandud. Kusjuures tavaliselt ma pole eriline koomiksite lugeja, aga seekord hindan kõrgelt, kui palju ta väljendab nii nappide ja täpsete sõnade ning pliiatsijoontega.

Mitmes kohas imetlesin Tove rahulikku julgust. Mulle tundub see sellise inimese julgus, kelle mõte on vaba, aga vundament (väärtused) on kõikumatu. Konkreetselt näiteks tema sõjaaegsed julged karikatuurid (sest ega ta ei võinud ju teada, kes sõja võidab) ja ka selle, et ta oma lähedasi suhteid naistega ei varjanud (kuigi see oli kriminaalkorras karistatav). Kindlasti 50ndatel oli teisiti, aga tänapäeval tuleb imetleda ka julgust kiviklibusele tuulisele saarele elama asuda, kus ongi ainult tuul, kiviklibu ja kajakad. Ükskord oli orav ka, aga too lahkus esimesel võimalusel.

Siin-seal on viiteid ka sellele, kui tagurlik ja vahest ka vaimuvaene koht oli Tove noorusaja Soome ning sellel taustal ütleks, et imetlus Tove vastu ainult kasvab. Mulle isiklikult tundus ebaõiglane ja kuidagi tobe (eriti arvestades, milline Muumikonsumerism nüüdseks Soomes valitseb), et kui soomlaste peale oleks pidanud lootma jääma, poleks Muumioru tegelased elu sees kirjutuslaua sahtlist välja pääsenud. Ei teagi, kas see tuleb sellest, et Tove ei olnud päris soomlane või olidki tolle aja kirjastajad nii vaimuvaesed ja tuimad tegelased. Tuula, soomlasena, delikaatselt ei ava neid tagamaid, kuigi ma arvan, et ta teab. Anyhow, südamlikud tänusõnad rootslastele, inglastele ja jaapanlastele. Ja jumal tänatud, et ta Muumioru tegelasi Disneyle müümast keeldus.

Intrigeeriv oli see aspekt, et Tove ise nägi ennast eelkõige kui maalikunstnikku ja tema loomingulised ambitsioonid olid peamiselt maalimisega seotud. Kõik muu tuli nagu niisama nalja pärast. Mu enda teooria on see, et kui midagi luua surve all (see PEAB PEAB PEAB hästi välja tulema), siis tavaliselt ei tule. Aga kui tuleb otse südamest, sest on midagi, mis pakitseb ja tahab kuidagi välja saada, siis kaob see surve ära ja… noh… pure magic happens.

Notes to self: lugeda “Sculptor’s daughter”, “Winter book”, “November in Moominvalley” ja see raamat, kus vana naine suhteid kaardistab, aga mille pealkiri hetkel meelde ei tule. Enne lugemist uurida järele, kumba keelde paremini tõlgitud on (inglise või eesti).

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s