Terry Pratchett “The Amazing Maurice And His Educated Rodents”

20200122_091401Praegu vaatasin, et juba 7 aastat olen (enam-vähem) pidanud lubadust kõigist loetud raamatutest midagi arvata ja Pratchettist ei sõnagi. Gasp! Mis elu ma olen elanud need seitse aastat, mil ükski vana hea Pratchetti raamat mu silmade alla sattunud pole?

Pratchetti raamatud on minu jaoks nagu kaerahelbepuder. Selline turvaline, soe, mõnus. Mõnikord rosinatega, mõnikord seemnetega. Vahel on banaani ja vahel rohkem kaneeli ja mõnikord kurkumit, aga igakord on tore. Vot sellepärast ma imestangi, et kuidas ma viimased seitse aastat ilma literatuurse kaerahelbepudruta läbi olen ajanud.

Anyhow, aitab eksistentsiaalsest ohkimisest – asugem raamatu juurde.

Seekord on Pratchett Pied Piperi muinasloost oma edasiarenduse teinud. Rääkiv kass, rääkivad rotid ja Rumala Ilmega Poiss, kes tahaks ainult omaette olla ja vilepilli puhuda. Skeem on mõistagi kassi välja mõeldud – käivad ühest linnast teise, tekitavad rottide epideemia ja siis Rumala Ilmega Poiss puhub vilepilli ja “juhib” rotid linnast välja. Kuni nad satuvad ühte linna, kus asjad on kuidagi teistmoodi ja ohtlikud. Lood lähevad päris veriseks kätte ära, aga huumorist ei tule kaugeltki puudu. Ilmselt sellepärast Pratchett mulle meeldibki, et isegi kui plot on väga tume, siis keegi korraga ütleb midagi ja pahvatan naerma.

Näiteks see, kuidas Rotid endale nimed said. Või näiteks väga armas oli, kuidas Rotid asusid arutlema elu mõtte, eksistentsi ja selle üle, et mis hingest saab, kui rott ära sureb. Ja siis oli neil seal üks filosoof (Dangerous Beans), kes mõtles selle kõige üle ja tema jünger (Nourishing), kes kandis kaasas rottidele väga tähtsat raamatut ja kirjutas üles filosoofi mõtteid. Näiteks uus reegel: rott ei söö surnud rotti. Rottide jaoks tähtsas Raamatus olid rotid, jänesed ja muud tegelased, kes kandsid pükse ja pintsakuid, rääkisid inimkeeles ja ajasid igasugu asju. Rotid siis isekeskis arutasid selle üle, et kuidas Inimesed on ikkagi imelikud – kirjutavad lastele raamatu, kus rotid käivad kahel jalal, kannavad pintsakut ja räägivad inimkeeli justkui oleks nad Inimestega võrdsed ja siis teise käega needsamad Inimesed panevad rottidele mürke ja lõkse ning tapavad neid armutult. Ja siis Rotid kontempleerivad selle üle, kas see lasteraamat on täielik hullumeelsus või hoopiski mingi utoopiline nägemus tulevikust, kus inimesed ja rotid on võrdsed. Oh, ja siis oli Rottidel spetsiaalne lõksutehnik oma meeskonnaga, kes uutes kohtades igale poole esimesena läks ja teistele tee puhtaks tegi. Vahel, kui olid sellised lõksude mudelid, mida veel nähtud polnud, saatsid nad lõksu üleskeeratava mänguhiire.  

20200122_093948

Kassi karakter oli minu meelest ka hirmus kenasti välja joonistatud – selline vastik ja egoistlik, aga karismaatiline street smart tüüp. Huumori poole pealt oli armas, kuidas ta iga kord enne hiire või roti söömist küsis, ega too rääkida ei oska. Tal oli Rottidega kokkulepe, et kui inimkeeles räägib, siis ei tohi ära süüa. Kusjuures täiesti juhuslikult oskas Maurice saksa keelt. 

Lugu ise oli tempokas, kaasahaarav, hea lobe lugemine. Selline, mis ühe mõned õhtud enne magaminemikst hästi mõnusaks tegi ja kui läbi sai, oli nagu kahju, et nii kiiresti läks.

PS! Õppisin ühe uue sõna. Ma ei tea veel, mis kontekstis seda kasutada saaks, aga sõna on “widdle“. Ja päris nummi oli ka termin “unmentionables“, kasutatakse reproduktiivsele organile viitamiseks.

 

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s