Selle raamatu leidsin Euroopa Raamatukogust, mis asub Via Savoial. Tegelikult on see Goethe Instituut, nii et tänagem heldet Saksa valitsust selle puhul, et Katu siin Itaalias ingliskeelset kirjandust laenutada saab. Ma arvan, et kolmeteistkümne Itaalias elatud aasta jooksul on see esimene ingliskeelne raamat, mida mul on õnnestunud raamatukogust laenutada.
Lugu on kaasakiskuv ja meenutab mulle Roku lugusid, mis ta kokku leiutab, kui ma näiteks avastan, et köögist on müstilistel asjaoludel kaduma läinud kaneelisaiad. Näiteks ükskord tulid tal tuvid. Õigemini, tähendab, alguses tuli tuvi. Siis, noh….. tuli… jah.. see teine tuvi. Jah ja siis… ee… noh…. jõudu kasutades viisid nad kaneelisaiad minema. Ei-ei, mitte koos vaid… noh üks viis ühe ja teine viis teise saia. Teinekord mäletan, et pannkoogid “kukkusid”. Hakkasin küsima, et kuidas ja mismõttes “kukkusid” ning välja tuli pikem lugu, mille Neil Gaimangi oleks võinud vabalt kirja panna. Niisiis, teemaarendus on mulle juba tuttav – isa läheb lastele hommikusöögiks piima ostma, naaseb mitme tunni pärast ja jutustab, miks tal nii kaua läks.
Alguses on asjad ka suhteliselt ootuspärased, sest mis muu, kui tulnukate poolt röövitud saamine võiks koju naamist raskendada. Aga edasi läheb juba fantaasiarohkemaks. Minu erilised lemmikud olid piraadid, aga seal oli muudki armsat. Lõpupoole läheb ajas reisimine nii intensiivseks, et hakkas pea ringi käima sellest edasi-tagasi hüppamisest. Aga siiski, kokkuvõttes hea lobe lugemine, üllatavaid teemaarendusi täis ja armsat huumorit ka. Ja põhiline on see, et õnneks piim oli alati alles.
Illustratsioonid meeldisid ka. Kiire kaevetöö internetis andis tulemuseks, et ma lugesin hoopiski Ameerika versiooni. Sellest ka illustratsioonide müsteerum. Nimelt Briti versioonis on ikkagi vana hea Chris Riddelli pildid ja Ameerika omas siis Skottie Young’i omad. Miks neid kaks tükki vaja oli? Beats me, aga mulle täitsa meeldis Ameerika versioon.
Katu loeb 