Tove Jansson “Võlukübar”

20190904-IMG-20190904-WA0005Minu meelest on see äraütlemata armas, et “Võlukübar” sedasi eraldi välja anti. Kui päris ausalt üles tunnistada, siis sisu oli “Muumioru lugude” audioraamatust tuttav. Nimelt me kuulame seda lastega igal pikemalt autosõidul juba viimased kaks aastat. Niisiis tuli tihti ette, et lugesin raamatust mõnda tuttavat kohta ja Tõnu Aava hääl kumises peas. Mulle väga meeldib, kuidas Tõnu Aav seda raamatut loeb.
Küll aga oli erinevalt plaadist  raamatus just palju neid detaile, mis minu meelest Tove Janssoni raamatud nii sügavaks ja täiskasvanu jaoks huvitavaks teevad. Näiteks oli seal palju Muumimamma ja Muumitrolli vahelist suhtesümfooniat, seda kuidas ema oma poja tundeid eksimatult aimab ja näiteks tondiloomaks muutunud Muumitrollis oma pojukese ära tunneb. Üldiselt mulle tundub, et tegelaste karakterid ja nendevahelised nähtamatud dünaamikad joonistusid kuidagi eriliselt hästi selles raamatus välja. Aga vahest ma pean lihtsalt “Muumioru lood” uuesti üle lugema ja nentima, et seal ka joonistuvad karakterid päris hästi välja. Mine tea.
Lisaks oli seal sellist eriliselt peent huumorit, mida ma mõõdutundetult imetlen. Näiteks suvelõpupidu (kuni pannkookide väljaveeretamiseni) ja Muumipapa kõne võtavad minu jaoks kokku kõik aktused ja firmapeod. Või näiteks joonealused märkused, et “mine küsi oma ema käest, ta kindlasti teab”. Märkused käisid selle kohta, et milleks muutusid Piisamroti kunsthambad ja kuidas teha apelsinikoorest kunstkihvu. Ohhoo, jajaa!
Ja veel asi, mis mulle üldiselt Muumioru raamatute juures meeldib, on see, et paljusid asju ei seletatagi lahti. Minu meelest tänapäeval on liikvel liigagi palju raamatuid, kus kõik on lahti seletatud või midagi, mis pealtnäha müstiline kuidagi teaduslikult ära põhjendatud. Muumiorus jällegi ongi nii, et mõned asjad on salapärased, mõnede asjade põhjusi ei olegi teada ja sellega lepitakse. Oh ja siis kõik need sammumüdinad, häälitused, sahinad ja muud märgid nähtamatutest elukatest metsas loovad päris hästi vahel kõhedat, vahel salapärast atmosfääri.

Ka kaanekujundust tuleb kiita. Minu meelest sobib see sisuga nii hästi, et vaatasin kohe järele kes on kujundaja. Tuleb välja, et Anu Ristmets. Illustratsioone kiita oleks vist kohatu. Või siis peaks midagi asjatundlikku, kunstiajaloolase stiilis ütlema, aga mina olen lihtne inimene ja ei oska nii peenelt.

Kodus on mul üks spetsiaalne riiul, kuhu asetan hellalt oma lemmikraamatud, et neid ikka ja jälle üle lugeda. “Võlukübar” läheb kindlasti sellele riiulile, kui ta just parajasti öökapil ei ole.

 

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s