Stefan Zweig “Marie Antoinette. Keskpärase inimese portree”

Vahest liialdan, aga mulle tundub, et Marie Antoinette oli sihuke 18.sajandi Marilyn Monroe. Ilus, rikas, maailmakuulus naine, keskpärase intellektiga ja oma inimlike nõrkustega, kelle elukäigu, seltskondlike läbikäimiste, tualettide ja traagilise surma teemal ikka ja jälle midagi kirjutada annab. Pööblil on alati mõnda sellist naisjumalat tarvis. Niisiis, sisul ilmselt peatuda pole eriti mõtet, sest niikuinii kõik teavad.

Küll aga pani Stefan Zweig mind mõtlema selle üle, mis juhtub, kui keskpärane inimene on mingi saatuse keerdkäigu tõttu erilises olukorras, mis eeldaks tohutut tarkust, kavalust, enesekontrolli ja riigimehelikkust.
Minu meelest just läbi selle keskpärasuse niidi toob autor Louis XVI ja Marie Antoinette lihtsurelikule lugejale lähemale, tekitades mõtteid nagu “kuidas mina sellises olukorras käituksin” ja stoilisi tõdemusi stiilis “ma olen liiga lihtne ja hea inimene, et millegi nii räpase asjaga nagu poliitika tegeleda”. Kuninglik abielupaar on väga inimlikult portreteeritud. Põhimõtteliselt head inimesed. Louis XVI oleks olnud suurepärane, kohusetruu riigiametnik (või lukksepp), kes oleks teinud nurisemata oma tööd, teeninud vagalt jumalat ja poleks kärbselegi liiga teinud. Marie Antoinette oli samuti hea südamega inimene, elegantne suhtleja, pühendunud ema, väärikas ja otsusekindel, sofistikeeritud ilumeelega, tõeline daam. Häda oli ainult selles, et just neil, heasüdamlikel ja lihtsatel inimestel tuli see pehkinud monarhia ja revolutsiooni supp ära süüa.

Vältimatult tuleb juttu Prantsuse Revolutsioonist  – üks igavene auahnete kelmide, tuulelippude ja päevavaraste kamp on see revolutsionääride seltskond. Autor ei näe siin midagi üllast või ideelist, pigem üks arutu verevalamine, pulbitsev lollus ja julmus.
Mind väga huvitasid autori mõtted revolutsiooni kohta, eriti näiteks see: “Prantsuse revolutsioonis – nagu ka igas teiseski – eraldub teineteisest selgelt kaks revolutsionääritüüpi: revolutsionäärid tänu ideaalidele ja revolutsionäärid tänu salajasele vimmale; need, kes elasid rahvamassidest paremini, tahavad neid enda kõrgusele tõsta, parandada nende haritust ja nende kultuursust, suurendada nende vabadust, muuta nende eluviisi. Teised, kes ise kaua viletsuses elasid, tahavad kätte maksta neile, kes elasid paremini, püüdes endiste võimukandjate arvel oma uuele võimule vaba voli anda. Selline inimloomuse vastuolulisusest tingitud suhtumine kehtib kõigil aegadel. Prantsuse revolutsioonis pääses esialgu võidule ideaalne: Rahvuskogu, mis koosnes aadlikest ja kodanlastest, seega maa lugupeetud isikutest, tahtis rahvast aidata ja massid vabastada, kuid vabastatud rahvamass, vallapäästetud vägivald pöördub peagi vabastajate vastu; teises faasis pääsevad võimule radikaalsed elemendid, revolutsionäärid tänu salajasele vimmale, kellele võimutäius kujutab endast midagi liiga uut, et nad suudaksid panna vastu tahtmisele seda põhjalikult nautida. Võimule pääsevad tagasihoidliku vaimsuse esindajad ja lõpuks ometi vabanenud rõhutud, kelle auahnus nõuab revolutsiooni allatirimist nende endi tasemele, nende endi hingelisse keskpärasusse.” Minu meelest üpris tähelepanuväärne, arvestades, et raamat ilmus 1932.aastal, kui Vene revolutsioon kindlasti palju mõtteainet ja paralleelide tõmbamise võimalust pakkuda oli jõudnud.

Note to self: lugeda “The Royal Game”

 

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s