Olavi Ruitlane “Vee peal”

20190711-IMG_9319Ma ei teadnud Olavi Ruitlasest enne seda raamatut mitte midagi. Kui ta peaks nüüd miski uus Tammsaare olema, siis palun kohe mõistmist ja andestust, aga mida ma tegelikult öelda tahtsin, on et peale selle raamatu lugemist sooviks temast rohkem teada saada. Nii tema teistest raamatutest kui ka temast endast.

Naljakal kombel seekordne Eesti puhkus hakkas juba eos kuidagi kalastusteemaliseks kiskuma. Vantaa lennujaamas näiteks sattusin kalastuspoodi (esimest korda elus) ja kuna mul on juba mitu kuud vaja mägedes matkamiseks prille, ostsin sealt mingid kalameeste prillid ära. Sest millal veel on aega poes käia. Lapsed püüdsid mulle kaela määrida peibutuskala kujulisi kõrvarõngaid, aga tegin südame kõvaks. Jah ja nii kui Tallinnasse jõudsin, ootas see raamat mind sünnipäevakingitusena ees.

Aga tuleme raamatu juurde.

Kaks asja, mis mulle kohe muljet avaldasid. Esiteks Ruitlase oskus kalapüügist kirjutada. Kohe meenus Paolo Cognetti “Le otto montagne” stiil mägede teemal.  Ma arvan, et Olavi  on kirglik kalamees ja kavatsen seda hiljem välja googeldada. Ta kirjutab kalastamisest ja loodusest huvitavalt, kaasakiskuvalt, samas võhikule tehnilisi üksikasju nii armsalt lahti seletades, et tunne on, justkui talutaks keegi sind käekõrval ning õpetaks kannatlikult ühe väikese asja teise järel, nii et sa ei saa arugi, kui juba päris paljust aru oled hakanud saama.

Teiseks see, kuidas narratiiv oli üles ehitatud. Enam-vähem ühe aasta sündmustest varateismelise peategelase elus saame me teada läbi tema mõtiskluste-meenutuste sel ajal, kui ta parajasti kala püüab. Keel on ka selline, mille kohta vist asjatundjad ütlevad “visuaalne”. Kalapüügi, järvemaastiku kaadrid vahetuvad pildikestega naabrite jauramistest, vägivallast, tülidest, elust kitsukeses korteris (ma kujutan ette, et neil oli seal esikus sissetehtud kurkide lõhn) ja muust.

Inimene, kes mulle sellest raamatust rääkis, on ise kõik oma lapsepõlvesuved Võrus veetnud ja tema põhiline emotsioon tundus olevat, kuidas raamatus oli kõik nii nagu päriselt tema ajal oligi ja et ta sugulased teadsid neid inimesi, kellest raamatus juttu. Mul seda perspektiivi ei olnud, aga nõukogude elu ja väikelinna neorealismi kirjeldamine, natuke puhhilikult, läbi lapse silmade oli nii tabav, et endalgi hakkasid meenuma oma lapsepõlve killukesed. Näiteks see, kuidas täiskasvanud pidevalt midagi putitasid, meisterdasid, parandasid. Igapäevased pingutused toidu hankimisel. Poejärjekorrad, hoidistamised, peenramaad, toidupakid postiga. Üleüldine alkoholism ja pohhuism, Nõukogude propaganda. Kui ma Ruitlane oleks, siis kirjutas sinna raamatusse veel sisse mõne bussi selle spetsiifilise heitgaasi lõhnaga, mida tänapäeval enam ei tunne. Olid ikka ajad. Hea, et läbi said. Kusjuures ma arvan, et selles mõttes ei ole need ajad läbi, et Eesti väikelinnades on needsamad jauramised, vägivaldsus, nüridus ja alkoholism endiselt alles. Seda on palja silmaga näha. Kahju tegelikult.

 

 

 

 

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s