Elena Ferrante “Storia della bambina perduta”

 

20190405_151345Ma ei tea, kuidas oma eluga edasi minna. Naapoli sari on loetud. Mida üldse enam oodata? Vanadust?

Viimase raamatu ostsin kusagil jõulude paiku. Kuna esimese kolme lugemine käis öösiti ja majapidamine-pilla-palla olekus, lapsed televiisori ette pargitud, kraanikausis mustade nõude kuhi, mõtlesin seekord, et neljanda raamatuga teen teistmoodi. Ootasin hoolega märtsi lõppu planeeritud nädalavahetust Kopenhaagenis.
Kuigi käsipagasi mõõdud on Ryanairil vahepeal veel väiksemaks muutunud (kott peab mahtuma eesoleva istme alla!), tuli raamatu jaoks spetsiaalselt ruumi leida. Aga ruum loomulikult leidus ja veetsin imelisi tunde rongis, lennujaamas, lennukis. Kopenhaagenis juhtus ka nii, et teise päeva õhtul kuue paiku läks pimedaks, vilu tuul puhus läbi riiete, kuskile nagu minna enam ei viitsinud, jalad väsinud ja tekkis kuidagi eriti kõrge teadlikkus sellest, kuidas hotellitoas lesib raamat pehmel voodil. Tegingi K-le ettepaneku, et mis oleks, kui lähme hotelli, sina tunned  vannist rõõmu ja mina puhkan pisut niisama (loe: käin dushi all, võtan ligi maiustused ja joogid, poen teki alla ja loen Naapoli sarja viimast raamatut niikaua kui süda kutsub!). Natuke jäi pärast kodus ka lugeda – paar ööd ja väsimusekirvenduses päeva nende ööde järel.

Aga tulgem raamatu juurde.

Kui on tegemist produktiivse kirjanikuga või raamatute sarjaga, siis ma juba tean, mis mulle meeldib. Mulle meeldib, kui uues, lugemata raamatus kohtan sama kirjutamise stiili, aga ka midagi uut ja ootamatut. Selles mõttes oli neljas raamat igati aus kaup, et Elena Ferrante kirjutab ka selle raamatu visuaalselt, veenvalt, pinget ülal hoida osates, aga mõistagi juhtub vanade tuttavate tegelaste hoopis uut laadi asju. Mitmed heidavad hinge ka.

K mainis kunagi, et ta pisut väsis ära neist neurootilistest itaallannadest. Kuna K arvab paljudest asjadest nii, nagu mina, siis ma natuke ootasin ka, et Lenu ja Lina tüütavad ära. Aga ei. Ei olnud üldse tüütu. Oli hirmus huvitav.
Kuna ma loen hetkel paralleelselt Orwelli klassikut “1984” ning seal kohas, kuhu ma Orwelliga hetkel jõudnud olen, on teemaks “Mis on su kõige suurem hirm?”, siis Ferrante raamat äratas uuesti üles mu kõige suurema hirmu – last ära kaotada. Ma pole kunagi lugenud raamatut sellest, kuidas kellegi laps ära kaob ja kui ma teaks, et midagi taolist oodata on, siis ma spetsiaalselt lausa väldiks seda. Sellepärast ma polnudki täpselt ette valmistunud Tina kadumiseks ja see äratas minus üles kõik uinuvas olekus olnud hirmud ja luupainajad. See oli nii õudne, kui õudne üks asi üldse olla saab ja mul läheb ikka veel tuju pahaks, kui seda meenutan ning Lina ja Enzo hingepiinadele mõtlen.

Tegelikult juhtus neljandas raamatus väga palju muud ja see lapse kadumine oli üks asi. Näiteks võib lõputult imeks panna Lenu lollust seoses Ninoga ning kuidas see asi venib ja venib nagu kumm, olles nii päevselgelt vale ja tobe. Teisest küljest – ilma Ninota poleks Lenu oma vaimuvaesest nürist heaolust välja murda püüdnudki ja kirjanikuna poleks ta kindlasti ilma kõige selleta edasi arenenud.
Lenu üheöösuhted ekside Antonio ja Pietroga olid intrigeerivad. Eriti Antonio. Kuna vahekord Antonioga oli midagi, mis kuulus nende aastatetaguse suhte juurde, siis sellest polnud loomulikult absoluutselt probleemi, et Antoniol oli parajasti abikaasa, kuna vahekord Lenuga oli nagu mingi ajareis kahekümne aasta taha ega pidanud korduma. Selle loogikaga ei petnud asjaosalised justkui kedagi, see vahekord ei olnud mingil viisil signaal, et Antonio praeguses suhtes midagi ei toimi või et tal üldiselt midagi puudu on.
Lenu saab tihti tagasisidet, et ta ei ole hea ema ja samas ta justkui arvab, et see on ebaõiglane, sest ta on palju pingutanud oma tütarde jaoks. Samas, milline hea ema viiks oma noored tütred Naapoli perifeeriasse elama, kuritegevuse, narkootikumide, heidikute keskele, asetades oma arulageda kire objekti ja kirjandusliku inspiratsiooni otsimise kõrgemale kohale oma laste heaolust? Ma usun ka, et ta ei olnud hea ema. Kas ta jällegi valesti tegi? Ma ei tea. Kui ta oleks seadnud esikohale hea ema olemise, siis poleks ta ilmselt hea kirjanik olnud. Nagu Abruzzos öeldakse – ei saa nii, et vaat on veini täis ja naine purjus.

Kahtlemata oleks veel kirjutada, aga hetkel tunnistan ausalt, et pean minema autot pesema. Jah, ei saa nii, et blogi on postitusi täis ja auto puhas.

 

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s