Alberto Moravia “La Romana”

La Romana” on itaallaste “Moll Flanders”. Autor ise on ka öelnud, et selle raamatu kirjutamiseks andis ajendi ja inspiratsiooni Daniel Defoe teos.
Küll aga tuleb tunnistada, et erinevalt Moll Flandersist on  “La Romana” peategelane Adriana suhteliselt piiratud inimene, tihti hetke emotsioonide ajel käituv, passiivselt oludele alluv. Kohati ajas ta mind närvi, sest ta oli lihtsalt väljakannatamatult loll või väljendugem nii –  oma tegude tagajärgi mitte arvestav, minu jaoks liiga instinktiivne. Lisaks on ta vaene, andetu, harimatu, igasuguste võimalusteta, aga – ilus.

Vaesuse ja moraalsuse teema läbib kogu raamatut. Seda teavad niikuinii kõik, et Moravia on väikekodanluse allakäigu ja tumeda eksistentsialismi ja moraalsete dilemmade teemal üks silmapaistvamaid Itaalia kirjanikke. “La Romana” on Moravia stiili hea näide. Autor kutsub lugejat kaasa mõtlema ja esitama küsimust “Kus on moraalsuse piirid? Kellele üldse seda moraalsust vaja on?” Peategelane mõtiskleb pragmaatiliselt, et kui ta ongi loodud vaeseks ja prostitutsioon on tema ainus sissetulekuallikas, siis las nii ollagi ja pole ju mõtet mingi abstraktse väärikuse või uhkuse nimel eluaeg vaesust kannatada. Adriana jälgib inimesi enda ümber, analüüsib neid ja oma tegusid ning üldplaanis tekib tal kuidagi hoopis omamoodi moraalne kompass. Ma pole veel välja mõelnud, mis nime sellele anda, aga kandvad ideed on headus ja andestamine.

Väärtuste teemal on Adrianal vahepeal hingeline kriis, ta leiab, et kui ta juba langenud naine on, siis võiks ta samahästi ka varas olla ning paneb ühe kuldse puudritoosi taskusse. Puudritoosi lugu ja üldiselt see, kuidas Adriana elus ristuvad Astarita, Giacomo ja Sonzogno teed näitab Moravia imelist jutuvestja võimet. Tuleb tunnistada, et umbes raamatu poole peal mõtlesin selle juba käest heita, sest  Adriana ja kogu see olukord oli väljakannatamatult loll ning ajas mind närvi, aga plot hoidis pinget ülal kuni viimase leheküljeni.

Üldiselt selle raamatu puhul jäi mind häirima see tajutav kitsikuse, valikuvõimaluste piiratuse, vabaduse puudumise seisund.  Paljuski sarnane “Gli Indifferenti” atmosfääriga. Kuigi, tuleb tunnistada, et “Gli Indifferenti” ajas mind ka närvi ja ma ei tahtnud mingil hetkel enam teada, mis neist neurootilistest tegelastest seal sai.
Vabaduse teemal oli tähelepandav Adriana ema mõttekäik, et kui naine abiellub, on ta vabadus läinud. Ja kui vaese mehega abiellub on kõik läbi. Pole enam vabadust, aga ka mugavusi, rõõmu elust, väljavaateid – mitte midagi enam. Päev otsa rügad nelja seina vahel, õhtul hilja tuleb mees koju, heidab voodisse, keerab näo seina poole ja jääb magama. Ma arvan, et see on kuidagi Itaalia-spetsiifline, kui ebaromantiliselt naised abielu näevad. Isegi mu ämm ütles kunagi ammu midagi sellist, et nautige, noored, neid ilusaid päevi, sest pärast tuleb abielu ja siis on kõik läbi.

Lõpetuseks tahaksin peatuda Adriana ja ta ema suhetel. Ema on hariduseta, illusioonideta, vaene, elus lüüa saanud ja pettunud inimene. Adriana raudteelasest isa suri varakult ja nii tuli emal üksi last kasvatada ja  särkide õmblemise raske tööga ellu jääda. Adriana ilu on ema ainuke lootusekiir helge tuleviku suunas. See, kuidas vaesus mürgitab ja tapab inimeses võime oma lähedasest sügavalt hoolida, meenutas Che Guevara raamatut “Diario della motocicletta”, kus ta kirjeldas vaeseid inimesi ja seda, kuidas viletsus inimeste lähisuhted rikub selles mõttes, et iga suu, mille küljes pole töökäsi, on teiste jaoks väljakannatamatult raske koorem olukorras, kus tuleb enda isikliku elu päästmise nimel rabeleda. Raamatu alguses Adriana kirjeldab, kuidas ema kunstnikule tema ilu kiidab, teda esitleb justkui pudulojust. Kui 18ndaks eluaastaks Adrana ilu heaoluks ei materialiseeru, tundub talle, et ema hoolib temast nii nagu talumees kanast, kelle rasvakihti aeg-ajalt katsumas käiakse, vaadatakse, kuidas muneb ja nii kui enam mune ei tule, pannakse potti. Kui Adriana emale teatab, et ta enam ei taha mehi koju tuua, jälgib ta ema sisemist heitlust – ühel pool ema armastus tema vastu ja teisel pool soov mugavat elu elada: “Ema nägu oli mõru ja kurb, justkui oleks ta tundnud, kuidas viimastel aastatel kogunenud rasvakiht temalt ühtäkki maha langeb nagu surnud lehed puudelt esimeste külmade aegu”. Ma arvan, et nende suhe oleks hoopis teistsugune, kui seda va vaesust, lootusetust ja vabaduse puudumist ei oleks. Arvan, et paremates oludes oleks neil luksus käituda moraalsete tõekspidamiste järgi.

Lõpetuseks, kuna ma leian alati mingeid obskuurseid detaile, siis selles raamatus panin kõrva taha disgraziata ja sgraziata erinevuse.

Note to self: tahaksin veel “Il Conformista”, “Paradiso” ja “La Noia” läbi lugeda.

 

One thought on “Alberto Moravia “La Romana”

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s