Oscar Wilde “The Picture of Dorian Gray”

20180903-IMG_6199Oscar Wilde kirjutab raamatu eessõnas: “It is the spectator, and not life, that art really mirrors”. “Dorian Gray portree” on olnud üks mu igihaljaid lemmikuid raamatuid juba keskkooli päevadest. Kuidagi on nii läinud, et umbes iga kümne aasta tagant loen selle uuesti läbi ja iga kord avastan ja hindan selles midagi uut. Ma arvan, et seda vanameister vist silmas pidaski. 

Esimesel korral, eesti keeles lugedes ja varases teismeliseeas, olid kindlasti süzee ja teravmeelsused need, mis kõnetasid. Teisel korral teravmeelsused. Ma jumaldan teravmeelsusi! Edasi hankisin juba ingliskeelse versiooni ja hindasin Oscar Wilde oskust keelega mängida (ja teravmeelsusi). Siis juhtus, et laenasin oma ingliskeelse raamatu ühele sõbrale. Läksime tülli (no kohe nii, et enam ei tervitanud). Leidsin raamatupoest selle elegantse Collector’s Library versiooni. Kui üldse on üks raamat, mis peaks olema trükitud haprale, servadest ülekullatud paberile, punane paelake järjehoidjaks ning see kõik riietatud punasest riidest kuuekesse, mis omakorda kaetud elegantselt disainitud “tolmujakikesega”, siis minu meelest on see just “The Picture of Dorian Gray”. Igatahes saatsin sõbrale sõnumi, et võid mu raamatu endale jätta, sest ma ostsin uue. Leppisime ära ja oleme siiani on good terms.

Raamatu sisust, moraalsest sõnumist on palju kirjutatud. Tsitaadid on ka juba suhteliselt igapäevasel käibel, mistõttu seekord ma peatuks hoopis asjadel, mida seekordsel lugemisel märkasin.

Kõigepealt jäi kuidagi eriti silma avameelsus homoseksuaalsuse teemal. Elena Ferrante on öelnud, et ta ei taha sellepärast avalikkuse ette tulla, et raamat peab elama oma elu, teda peab hindama ainult kui teost, panemata teda autori isiku konteksti. Üldiselt ma olen temaga nõus, aga “The Picture of Dorian Gray” puhul peab ikkagi silmas pidama, et see ilmus 1891.aastal, autor oli ka ise homoseksuaalne ja ta täiesti julges oma nime all seda kõike avaldada. Muidugi reputatsiooniprobleemid ja muu tuli hiljem. Kuna aasta oli ikkagi 1891, siis mõistagi ei ole meil siin puust-ette-ja-punaseks 21.sajandi stiilis avameelsusi, pigem siiski härrasmehelikud vihjed. Aga ikkagi väga selged vihjed. Võtame kasvõi selle, kuidas Basil Doriani kirjeldab (see on ju puhas kirglik armastus!) või näiteks seik, et Lord Henryl on Dorianist 17 fotot. Hiljemgi on seal ohtralt juttu noortest ilusatest meestest, kes Doriani seltskonnas aega veedavad. Mõned naised on ka, aga tundub, et mehed on ikkagi põhilised. Mõni neist “lõpetab õnnetult ja häbistatult”.

Teiseks olid seekord kuidagi eriti nauditavad Dorian Gray ja Lord Henry luksusliku habitati kirjeldused. Groteksksed juhtumised, halva kuulsusega urkad, seigad portreega ning Doriani hingeline äng vahelduvad salongielu kirjeldustega, kus elegantselt riietatud inglise aristokraadid söövad hõbekandikutelt tuhksuhkruga maasikaid ja vahetavad vaimukaid epigraafe. Kasvõi alguses, kui autor viib meid maalilisse English countryside stseeni Basil Hallwardi stuudios, mille uksed avanevad aeda, kust kandub sooja suvetuulega rooside ja sadade lillede lõhna, mesilased sumisevad ning – kas saabki teisiti? – langeb valgus kunstniku stuudiosse läbi Tussoire siidist kardinate. Dorian Gray kodus leiab selliseid imetabaseid asju nagu “chased silver Louis Quinze toilet set” ja Sèvres portselan. Googeldage! Näiteks mina lugesin esimest korda seda raamatut, nutitelefon kõrval ja oli tõeline rõõm kõiki neid asju internetist otsida. Teenrid on kah sellised nähtamatud varjud, kõnnivad pehmel sammul ning kui tegelased kaabu ja mantli seljast võtavad, siis nad mitte ei riputa neid varna vaid lihtsalt kuidagi… elegantselt ulatavad selle teenrile, kes diskreetselt õiges kohas seisab. Kui neil on soov sampust või sigaretti nautida, siis on neil teener sealsamas kandikuga. Mulle kohutavalt meeldis Dorian Gray Londoni kodu ja maakodu kirjeldus. Näiteks magamistoas on tal pikkade akende ees oliivirohelised satiinkardinad säravsiniste palistustega ning voodist tõustes on tal selga panemiseks “elaborate dressing-gown of silk embroidered cashmere wool”, millega ta suundub oma oonükspõrandaga vannituppa, et lõhnava veega nägu värskendada. Mõistagi on igas ruumis Hiina portselanist vaasid (dragon blue), mis on täidetud hurmavate rooside ja iiristega. Nööpaugus kannab Dorian kannikesi ja orhideesid. Kui ta üldse kuskile istub, siis tundub, et ainult pehmetest siidpatjadest pakatavatele diivanitele. Kui süüakse, siis lauad on elegantselt kaetud, tikanditega laudlinad, antiiksed kuld- ja hõbenõud ning õhkõrn portselan. Oma portree katab ka – otse loomulikult! – seitsmeteistkümnendast sajandist pärit rikkalike kuldtikanditega purpurpunase satiinist pleediga, mille ta vanaisa Bolognas ühest kloostrist leidis. Raamatu lugemise ajal olin sihukeses tujus, et hankisin impulsiivselt meie kohalikust apteegist The Laundressi pesuvahendi (interneti allikad viitavad, et pesuvahendite maailma Chanel), sest see lõhnas nii luksuslikult ja must-valge disain sobib mu vannituppa hästi. Ah, ka mina, väike putukas siin oma tsemendist termiidipesas püüdlen subliimsuste poole omal käepärasel moel! Dorian Gray ilmselt naerataks selle peale kaastundlik-põlglikult.

Järgmine kord, kui “The Picture of Dorian Gray” uuesti loen, kirjutan ehk millestki sisulisemast. Moraalsetest, hingelistest asjadest ja muust. Täna peegeldas see raamat mind kui lugejat sellisel moel. 

20180903-IMG_6222

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s