Marina Moskvina “Minu koer armastab dzässi”

Praegusel ajal armastatakse palju rääkida sellest, kuidas mingid teod või nähtused inimesi ühendavad või vastandavad. Arvan, et “Minu koer armastab dzässi” on selline nähtus, mis inimesi huumorimeele põhjal vastandab ja selgelt eristatavatesse leeridesse jagab.
On absurdi ja musta huumori austajaid, kes seda raamatut lugedes naerda turtsuvad või lausa lõkerdavad (mina). On ka neid, kes paremaid lehekülgi telefoniga üles pildistavad (mina!). Leidub selliseid, kes võimaluse avanedes raamatut palavalt kiidavad ning teravamaid palasid tsiteerivad (punastan…). Ja siis on kõik need ülejäänud, kes kiitja sõnavõttudesse jahedalt, kannatliku viisakusega suhtuvad ning esimesel võimalusel ilmast või tänavusest õunasaagist rääkida eelistaks. On ka neid, kes vastutulelikkusest raamatusse kiikavad, mõistmatult pead raputavad ja teatavad “ma ei saa aru, kus nali on”. Aga on leidnud ka paar inimest, kes sedasorti huumorit samamoodi hindavad nagu mina. Isiklikult tunnen kahte, aga mine tea, mis tulevik toob. 

Aga tulgem raamatu enda juurde.

Lood räägivad ühe vene perekonna elust. Intellektuaalsed, aga mõneti käpardlikud vanemad. Ema, kes ei oska süüa teha. Isa – mõneti selgrootu pseudointellektuaal, kes millegi praktilisega hakkama ei saa. Poeg, kellel puuduvad loomuomased anded ja õpiedukus. Taksikoer, kellest koduvalvurina mingit kasu pole. Elavad Moskvas tornmajas, kogu selle juurde kuuluva atmosfääriga. Suvel viibivad suvilas nagu ikka moskvalastel kombeks. Millegagi nad hakkama ei saa. “Mis siin naljakat on?”, küsiks mõistlik inimene. Vot minu meelest ongi see kõik neil nii naljakas. Natuke nagu itaallaste Fantozzi huumor.

Alustuseks muidugi dialoogid. Ma jumaldan naljakaid dialooge! Kui kuskil on naljakas dialoog, siis ma juba paljalt selle põhjal annaks viis tärni võimisiganes. Näiteid oleks palju, aga võtame loo “Hobi”, mis algab sellega, et isa seletab Andrjuhhale, et ta peab valima endale mingi hobi. Poeg ja ema ei saa päris hästi teema mõttest asju, aga esitavad suunavaid küsimusi ning üritavad kaasa mõelda.

Lennuvõimetud isiksused!” ütles isa vihaselt. “Meie kaasaegne künnab kipakatel alustel ookeane, esitab väljakutse mäetippudele ja mäestikele, lendab õhupallidega, aga teie kükitate siin ega tea, millega tuleks tegelda.”
“Mina tean,” ütles ema. “Sina, Mihhail, oleksid ainult rõõmus, kui ma õhupalliga minema lendaksin.”
“Pole vaja tingimata suuri saavutusi,” vaidles isa vastu. “Võib valida lihtsa hobi – kas jahi või kalapüügi… Midagi käepärast ja hõlpsat, millest hing rõõmu tunneb.”

Andrjuhha valib peale mõningast sisemist arutelu kalapüügi ja edasi läheb meeleolukaks kalapüügi korraldamiseks. Isa erutub.

“Niisiis kalapüük! ütles isa käsi hõõrudes. “Täiesti väärikas hobi. Aga armsakesed, hobi tuleb võtta tõsiselt. Tööga võib tegeleda naljaga pooleks. Hobi nõuab tõsist suhtumist.”

Arutatakse, mida kaasa võtta ning kerkib üles porilasevaklade küsimus.

“Neid on ju igal pool lademes,” ütlesin ma hooletult.
“Ära aja jama,” ütles isa kurjalt. “Porilasevagel on väga haruldane ussike. Aga kalad armastavad teda – ta on valge ja meeldiv.”
“Tõuse varem üles,” ütles ema, “aja habe ära, pane endale Inglise odekolonni peale – ja turule vaklu tooma!”
“Vara tuleb tõusta,” oli isa nõus. “Tõuseme kell üheksa.”
“Misasja?!” hüüdsin mina. “Kell viis tuleb tõusta!”
“Meie oleme algajad kalamehed,” ütles isa. “Meie võime tõusta hiljem.”
Mina ütlesin:”Hiljem on seitse kolmkümmend!”
“Mis jutt see on?” solvus isa. “Talle mõeldakse hobi välja ja tema ajab sihukest juttu”

Edasi läheb samas vaimus. Kala nad, mõistagi, ei saa. Aga ma ei saanud naeru pidama selle koha peal, kus neil pole vaklu ja kalade meelitamiseks on kaasas ainult tükk kõva leiba. Kriis. Meeleheide. Isa karjub, et kas võileibade leib on värske. On värske. “Hakkame võileibu sööma!” Hakkavad võileibu sööma.

Ja siis mulle meeldib, kuidas autori fantaasialend situatsioone edasi arendab, täiesti üle piiride. Võtkem stiilinäide. Näiteks selles loos, kus nad arutavad, et tuleks koera paaritada. Koer aga ei huvitu üldse teemast, “pikutab diivanil, kollased aluspüksid jalas ja tõmbab piipu”. 
Või võtame näiteks “Kohe ta tuleb ja siis on lõbus”, kus Andrjuhha oma isa koju ootab ja hakkab juhtuma igasuguseid õnnetusi. Teekann läheb põlema, röövlid tulevad, ta kukub aknast alla jne. See kõik areneb kuidagi loomulikult, üks asi viib loomulikult teiseni ja on väga naljakas, uskuge mind.
Ja muidugi kogumiku üks pärle “Leidlaps Fritz”, kus nad leiavad suvilast veranda alla maetud fasisti, kes on puha elus ja neil pole teda kuskile panna. Loomulikult on see ebameeldiv üllatus – fasist sedasi majapidamises. Kuni naabrid vahtimas käivad ja otsitakse lahendusi, kuidas temast kuidagi vabaneda, hakkab Fritz kohalikku elu edendama. Näiteks ta “asus paljundama mitmeid puuvilja- ja marjakultuure ning sai sääraseid saake, et hakkas ülejääke riigile andma”. Siis veel “Ta juurutas uvarovkalaste käibesse muruniidukid ja veepihustid ning näitas, kuidas on õige lehti karbamiidiga pritsida. Ta võttis ette sardellide ja puljongikuubikute valmistamise, või ja juustu tegemise, asutas koos piimanaise tädi Suraga väikeettevõtte. Fritz oli Uvarovkas suure au sees – kõik armastasid teda, tema aga silitas kõigil päid, julgustas ja naeratas.” Lõpuks saab fasist kodumaaga ühendust ja ühel päeval sõidab rongiga ära (No millega siis veel. Venemaa ju!). Loomulikult tuli kogu küla teda saatma. “Järsku lõi rahvamass kihama, kostsid hõiked:”Tuleb! Tuleb!”. Ja ta tuli – rukkilillede, moonide ja meelespeadega särk, kergelt kahvatu, õunad võrkkotis, valge mütsike peas, nägi ta välja nagu ingel.” Oh, ja kui siin juba situatsioonide üle võlli arendamisest rääkida, oleks kuritegu jätta mainimata lugu “Minu okslik puu”, kus tuletõrjujad tulevad ja…

Tsiteerida ja muheleda oleks siin palju, aga ega ei saa siin ka kõike ümber kirjutada. Ütleme, et nüüd, kui rohelisi kampsuneid näen, mõtlen alati hellalt Lev Tolstoi peale ja kui kusagil lemmaltsa peaks nägema, muhelen omaette habemesse. 

Veel kaks asja enne, kui lõpetan.

Meeldivate asjade vallast tahtsin veel lisada, et mulle hirmsasti meeldis raamatu ehe venelikkus. Kogu see Moskva kortermaja ja suvila atmosfäär, kalapüügi, võitluskunstide element, juudi vanakesed ja üldine venepärane keelekasutus.

Kui üldse on üks asi, mis mulle ei meeldi, siis need on illustratsioonid. Minu poolest oleks võinud olemata olla. Aga nagu ma aru saan, siis mõnedele meeldivad ja kui nad seal juba on, ju siis keegi vajab neid. 

 

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s