Elena Ferrante “Storia del nuovo cognome”

Olukord on piinlikkusttekitav. Tänaval, bussis, poejärjekorras, lasteaias vaatan itaallasi ja mõtlen, et kes võiks olla Lina, Elena, Antonio, vennad Solarad jne. Raamatu sain juba tükk aega tagasi läbi, aga lummus kestab. Vahel vaatan mõnda teismelist ja mõtlen umbes “selline noor inimene, aga näed, Pinuccia ja Lina said temavanuselt juba lapsed” ning kujutan ette, kuidas nad oleks väike priske keerub süles ja abikaasalt saadud sinikas silma all.

Teine osa on oluliselt äkilisem ja huvitavam kui esimene. Kõik oli mul siin laokil, istusin nina raamatus, ööd läbi lugesin, päeval näpistasin ka mõne minuti. Natuke süütunne oli ka, et kallis kaasa tuleb hilja õhtul koju ja mina küsin kiirelt, kuidas läks ja nohistan pikemat vestlust arendamata voodis raamatut lugeda.

Mis mind ehk kõige rohkem intrigeeris, oli teema, millest võrreldes muude asjadega väga pikalt ei kirjutatud. Nimelt Elena elust Pisas. Sellest, kuidas ta tundis ennast outsiderina, hoolimata pingutustest. Kartis pidevalt rumal näida. Pingutas, et oma Naapoli aktsendist lahti saada. Huvitav oli ka see, kui ta tajus, et on slummi tasemest kõrgemale tõusnud, aga gente per bene maailmas siiski mitte aktsepteeritud, sest ta juured ja taust on neist erinevad ja tal puudub see loomulikkus ja enesestmõistetavus, mis heal järjel peredest tulnutel lihtsalt naturaalselt olemas on.

Üks mõttekäik oli huvitav ja aitas mul tagantjärele aru saada Lõuna-Itaalia kolleegidest. Lõuna-Itaallastega mingeid sisukaid sõprussuhteid sõlmida on ilmselgelt üsna võimatu, aga kolleegidega ju suhtlema peab ja minu jaoks on nad alati kuidagi müstilised olnud – sõbralikud ja viisakad, aga samas kuidagi distantsi hoidvad.  Teisest küljest jällegi kuidagi tagashoitult agresiivsed ning mingitel teemadel üsna invasiivsed ja just mingi sellise koha peal, kus ma arvaks, et kui tahad distantsi hoida, siis mis teemaarendus see nüüd oli.
See mõttekäik, mida silmas pean on järgmine:”Meeldisin kõigile ja pealtnäha ilma pingutamata. Tegelikkuses pingutasin vägagi. Õppisin kontrollima oma häält ja liigutusi. Võtsin omaks kirjutatud ja kirjutamata reegleid. Suutsin näidata, et olen tubli ja heakskiidu vääriline, samas vältides üleolevaid toone, ironiseerides ise oma ignorantsuse üle, teeseldes üllatust heade tulemuste üle. Üle kõige vältisin vaenlaste tekkimist. Kui keegi käitus minuga vaenulikult, keskendusin talle, olin viisakas ja samas diskreetne, valmis teeneid pakkuma kuid tasakaalukas ning ei muutnud oma käitumist ka siis, kui teine osapool leebus ja minu seltskonda ise otsis.” Ma arvan, et Lõuna-Itaallase, eriti naapollase pingutused põhja pool sisseelamiseks on suures osas samamoodi aktuaalsed nagu 60ndatel. Palju asju on muutunud, aga idee on umbes sama – selleks, et jõuda stardipositsioonile põhjas, on üks lõuna-itaallane sisuliselt terve elu rüganud ja sealt stardipositsioonilt siis põhja-itaallasega kõrvuti minnes rügab ja pingutab lõuna-itaallane topelt, sest talle ei ole sündides antud seda paketti, mis põhja-itaallase jaoks on elementaarne nagu õhk või vesi.

Muus osas aga väga äkiline raamat, äkilised teemaarendused. Elena enda elu on pealtnäha rahulik ja sihikindel rügamine, oma sisemiste heitluste ja tormidega, mida teised ei näe. Lina poole pealt aga abiellumine 16-aastaselt, puhkusereisil alguse saanud kõrvalehüpe ja kirg, mis tuleb nagu teerull ja lõppeb see kõik veel enama vägivalla, lapse sünni, üldise allakäiguga. Kõrval paraleelsed lood ka Naapoli slummi elust, konkreetsemaid vihjeid camorra tegelastele.

Lõpetuseks väike ränt või üldine hämmelduse väljendus. Ma olen mõistagi ainult kahte Elena Ferrante raamatut lugenud, aga kuna on head raamatud, siis olen küsinud itaallaste käest, kes minu teada loevad, et kas nad on ka lugenud. Lootes mingit teemaarendust algatada ilmselt. Aga mis toimub? Mitte keegi ei ole.

Vähe sellest. Itaalia kirjaniku Ferrante juurde jõudsin Londonis elava K kaudu ja paar päeva tagasi sain üle mitme-mitme aasta kokku Londonis elava C-ga, kes kogu oma lastekarja ning advokaadikarjääri kõrvalt on leidnud selle aja ja entusiasmi, et kõik neli raamatut läbi lugeda ja teised kaks ka ning elada kaasa kogu kõmule, mis Elena Ferrante isiku ja anonüümsuse ümber käib. Loodan, et mul on endal natuke viltune valim ja et Elena oma kodumaal ka pisut kuulsust ja au saanud on. Kusjuures kiitsin teda ühele tuttavale Eesti kirjastajale ja tuli välja, et ongi juba tõlgitud, aga et ei olevat erilist müügiedu olnud. Hämmastav. Lihtsalt hämmastav. Ma ei saa aru. Kuidas?

 

 

 

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s