Michela Murgia “Accabadora”

Raamatut soovitas mulle raamatupoe müüja. Vahel, kui mul enda mõtted otsa saavad, et mille peale oma väheseid vabu minuteid kulutada, esitan siin Itaalias suvalistele inimestele küsimuse stiilis:”Millist Itaalia kirjaniku raamatut sa lugeda soovitaksid?” Ikka lootuses itaallaste  hingeelus surkida ja aru saada selle kummalise maa kummalisest rahvast. Ükskord juhtus, et inimene, kellele ma küsimuse esitasin, tassis mulle kodust entusiastlikult hunniku itaaliakeelseid raamatud, millest hetkel meenuvad “Edevuse laat” ja “War at Cold Times” ja siis mingi imelik kellegi itaallase kirjutatud beiberaamat, mis tahtis olla naljakas stiilis “räägime tõsistest asjadest kergel toonil, martiniklaas käes”, aga peale põgusat sirvimist tundsin tahtmist selle vastu seina visata. Käsi peatus poolel teel, sest raamat polnud minu oma ja seinal oli tapeet, mille seinasaamiseks olin pidanud pisut vaeva nägema, rulle käsipagasis tassima ja muud taolist. Jah, kummaline maa ja kummaline rahvas.

Nagu ikka, aitavad Itaalia kirjanike raamatud konkreetse regiooni mõttemallist aru saada. Seekord siis Sardiinia, mida mul lugemispagasis väga polegi.

Teema on intrigeeriv ja Itaalias laste vaktsineerimise ning samasooliste abielu järel kohe kolmas valdkonnast “kuidas kaotada sõpru”  – eutanaasia. Tegevus toimub kahe sõja vahel, pisikeses Sardiinia külas. Üks paljulapseline ema annab oma noorima tütre vanadaami juurde kasvatada. Minu jaoks uudne, aga nagu ma aru saan, siis vanasti oli Itaalias selline tava, et kui endal suid laua ääres liiga palju, võis juhtuda, et üleliigne tüdruklaps anti mõne üksiku vanema proua juurde kasvatada selle mõttega, et kui proua kunagi hooldajat vajab, siis see laps maksab enda üleskasvatamise “võla” sedapidi tagasi. Ilmselt minu veider huumorimeel, aga meenub siinkohal ütlus:”Ole oma lastega kena, sest nemad otsustavad, millisesse vanadekodusse sind saata”.
Raamatu peategelane, see “üleliigne suu”, saab teada, et tema heategija on tegelikult selline persoon, kes haigevoodis olijaid aitab teise ilma saata. Ja jällegi selline tüüpiline Itaalia saladus, et kogu küla teab, ainult see tütarlaps mitte. Lisaks veel tavaline Itaalia kirjandus: maaelu raskused, vaesus, asjadest mitterääkimine, karjuv ebaõiglus, sotsiaalsed ning klassivahedest tingitud piirangud ja kogu sellest kompotist võrsuvad moraalsed ning suhtedilemmad. Jah, ma endiselt otsin ja pole veel leidnud siin Itaalia kirjandusmaastikul mõnda naljakat raamatut. Pealkiri tuleb sellest, et “accabadora” tähendab Sardiinia dialektis “see, kes lõpetab”.

Teema ei ole otseselt minu teetass, selles mõttes, et raamat mind kohutavalt ei erutanud ja alguses oli pisut tunnegi, et olen aega ilmaasjata kulutanud. Küll aga tuleb kirjanikku tunnustada julguse eest nii vastuoluline teema kirjutada võtta. Teiseks meeldis mulle väga kirjutamise stiil. Kuidas seda defineeridagi? Visuaalne, ehk. Raamatut lugedes ma tundsin end väga selle masendava kolkaküla elu sees: kahisevad mustad seelikud, kütmata kodud, kidur maastik ja muu taoline. Üks stseen oli selline, et kohe kujutasin täpselt ette, mismoodi see filmis välja näeks. Proovin tõlkida. See on see koht, kus Maria saab teada, millega tema kasuema öösiti tegeleb.

On asju, mida tehakse ja on asju, mida ei tehta ning Maria oskas neil vahet teha.  Küsimus ei olnud selles, mis on õige ja mis on vale, sest selles maailmas, kus tema kasvas, ei olnud selliste kategooriate jaoks kohta. Sõnal “õigus” oli külas kõige halvema needuse tähedus ning seda kasutati vaid siis, kui oli vaja valla päästa kellegi pimedat tagakiusamist. Küla inimeste jaoks oli õigus midagi sellist, mis sind taga ajab ja kui on su kätte saanud, nülib õigus sind kui siga, lööb risti nagu Kristuse, võtab sind vägisi lihtsalt võtmise pärast nagu mehed, kui nad käituvad nagu loomad; õigus otsib sind üles kusiganes sa end peidaks ja kindlasti ei unustaks õigus ei sinu nime ega nende nimesid, kes on sinust võrsunud. Aga kõik see ei puutunud üldse sellesse, et on asju, mida tehakse ja asju, mida ei tehta.
Sibulat peenikesteks viiludeks lõigates mõtles Maria palavikuliselt selle erinevuse üle, korrastades õhtusöögiks vajalikku samasuguse hüpnootilise aeglusega, millega püüdis luua korda oma mõtetes.  Andrìa sõnad olid olnud hullumeelsed nagu helk tema silmades ja Maria jaoks ei olnud neis mingit sisu. Küll aga, pannes need sõnad kõrvuti teatud mälestustega, hakkas sisu tekkima.
Tomateid kuubikuteks tükeldades kangastus talle vana rätsepa kuju selsamal hommikul, kamina kohale kummardumas, täiuslikult riietatud ja juuksed sätitud, justkui oleks ta vaid äsja koju saabunud või oleks juba teadnud, et on põhjust kodust välja minna. Juba kaua aega tagasi oli Maria nõuks võtnud mitte esitada endale küsimusi vana kasuema kummaliste öiste väljaskäimiste kohta ja nüüd lõi see mitte teada tahtmine  talle kummipaelana valusasti vastu näppe ning sellest piisas, et süvendada kahtlust, et Bonaria Ura varjab midagi koletut. Taoline mõte tabas teda esimest korda ja Maria ei teadnud, mida sellega peale hakata. Kahtlus ei sobinud usaldusega, mis teda sidus tolle naisega, kes oli teinud temast oma tütre. Ei olnud võimalik, et kasuema oleks talle valetanud. Sest on asju, mida tehakse ja asju, mida ei tehta, mõtles ta ning lasi tükeldatud köögiviljadel särisevale pannile kukkuda. Puulusikas ajas liikvele lõhnu ja mälestusi. Lusikaga aeglaselt pannil ringe tehes lasi Maria end mõlemaist ümbritseda, lastes end viia ühte aastatetagusesse pealelõunasse, mõni kuu peale Tzia Bonaria kasulapseks saamist.

 

 

 

 

 

 

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s